Eesti on üks väheseid maailma riike, kus parlamendisaadikutel pole isiklikku assistenti, ja praeguse seisuga paistab ka jääma selleks. Opositsioon peab sellise ametikoha loomist vajalikuks, kuid riigi rahakotti hoidev võimuliit nimetab ideed raiskamiseks.
Esimest korda jõudis idee rahvaasemikele personaalassistent palgata avalikkuse ette kümme aastat tagasi, kui toonane kesknoorte liider Mart Viisitamm avaldas parteilehes Kesknädal vastava pöördumise.
"Personaalse assistendi süsteem võimaldab igal rahvaesindajal keskenduda rohkem sisulistele küsimustele ja vähem administratiivsetele probleemidele," teatas Viisitamm. Toonase noorpoliitiku kinnitusel tooks see riigikogu liikmeid lähemale rahvale, sest assistendi abiga saaks paremini organiseerida saadiku kogu tegevust, kaasa arvatud suhtlemist valijatega.
Ideel iva olemas
Siiski jäi selline süsteem toona ellu viimata ning üllatuslikult ei peetud seda vajalikuks ka mõni aasta hiljem, kui majandus õitses ja riigil raha jagus. Mustava masu ajal ja ametnike palka kärpides eurot püüdes ei julgenud sellelt ettepanekult ükski poliitik kalevit kergitada.
Nüüd tunnistab riigikogu keskfraktsiooni liige Heimar Lenk, et vajadust riigikogu liikme oma assistendi järele on endiselt olemas. "Assistendi kohta kujutati algul ette nii, et osa ajast rakendaks abiline end tööle teadusloome sfääris ja teise poole tegeleks saadiku valimispiirkonnaga. Peaks sidet valijatega, vahendaks posti, teadvustaks probleeme ja aitaks saadikuil neid lahendada," räägib Lenk. Ja tõdeb, et assistendikoha loomine jäi pooleli just majanduskriisi tõttu.
"Tegelikult on asjal iva sees," lausub Lenk. "Võin kinnitada, et tööd teevad rahvaesindajad kõvasti. Tavalise 40tunnise töönädala sisse riigikogu liikmete tegevus mitte kuidagi ära ei mahu. Et kohutavalt palju võtab aega info hankimine, kogumine, süstematiseerimine, vastuste otsimine valijate kirjadele ja nii edasi, siis assistendi abi oleks saadikule hädavajalik."
Võimuliit vastu
Kui sotside fraktsiooni asejuht Eiki Nestor ütleb, et just nende ettepanekul võeti teema kunagi päevakorrast maha, siis mullu kevadel parlamenti valitud Andres Anvelt tõdeb, et assistent oleks vajalik.
"Ühtepidi ei tahaks riigiametnike baasi suurendada, kuid samas, olgem ausad, võimaldaks see tõsta eriti just opositsiooniliste fraktsioonide ja saadikute töö kvaliteeti," ütleb Anvelt. "Koalitsioonierakondade seadusloome taga on ministeeriumiaparaadid ja seetõttu lastakse opositsiooni eelnõud tihtipeale auklikuks põhjendusega, et kvaliteet on kehvakene, aga muidu tore seadus."
Anvelt täpsustab, et kindlasti ei tähenda see, et igal riigikogu liikmel peaks olema kohe oma abiline. "See võiks olla tagatud fraktsioonide nõunike arvu kaudu ka näiteks riigikogu kantselei arvelt, no näiteks kahe-kolme saadiku peale üks või midagi sarnast," pakub ta. "Ma arvan, et sellest ei ole huvitatud koalitsioon, kuna opositsiooni häälekuse kvaliteet tõuseks siis neile ebameeldivale tasemele."
Assistendiideed on näiteks toetanud ka Indrek Tarand, kes usutluses Õhtulehele nimetas seda üsna mõistlikuks mõtteks. "Aga kui see riigikogu liikme assistendi koht luuakse, tuleb vastutasuks midagi ära anda. Loobutagu siis kuluhüvitisest, või muutugu teistsuguseks riigikogulase sissetulek," sedastas ta.
Valitsuse juhtpartei Reformierakonna seisukoht assistendi asjus on lakooniline. "Parlamendisaadikule eraldi assistendi palkamiseks ei näe erilist vajadust. Praegune seis, kus parlamendisaadikut abistavad vajadusel fraktsiooni nõunikud, komisjoni nõunikud ja sekretärid, rahuldab meid täielikult. Eraldi sekretäri palkamine oleks ebaefektiivne riigi raha kasutamise seisukohast," teatab fraktsiooni pressinõunik Toomas Viks.
Ka valitsuse väikevenna IRLi esindaja Sven Sesteri seisukoht on sama. "Mina isiklikult lähiaastatel saadikutele assistendi võimaldamist reaalseks ei pea, sest praegu on riigiasutuste tegevuskulud külmutatud ja lähiajal personalikulude kasvu ette nähtud pole," rõhutab rahanduskomisjoni esimees Sester.
