Tõsiasi, et siseministeerium pani kiiruskaameratest saadava trahvitulu ennustamisel 22kordselt mööda, on muidugi anekdootlik. Kuid kiiruskaamerate mõte ei ole ju ometi trahviraha koguda, või kuidas?
Võimalik, et kaamerate maaletooja lihtsalt bluffis ametnikele aparaatide tulevast müstilist kasu lubades. Võimalik, et osa miinusest tekkis siis, kui kolm kaamerat Leedu laevas ära põlesid. Kuid ikkagi peaks kiiruskaamerate kasutegurit mõõtma seisukohast, kas on õnnestunud säästa mõni inimelu ja kas liikluspilt on paranenud. Igaüks, kes näiteks Tallinna–Tartu trassil sõitnud, peab siiski nentima, et vähemalt kaamerate piirkonnas on liiklusolud tõepoolest rahulikumaks läinud. Asi seegi.
Üldine liikluspilt on ka paremaks muutunud: 2008. aastal hukkus Eesti teedel 132 inimest, 2011. aastal 101 inimest. Korralik analüüs eeldab täpsemat uurimist, mis on toimunud just neil teelõikudel, kus kaamerad üleval, neid andmeid meil aga kahjuks pole.
Mõnedki arvavad, et liiklus on rahunenud ainult kaamerate vaateväljas ja mujal jätkub ralli täie hooga. Õigus, kuid siinkohal ootaksime rohkem tegusid liikluses korra loojailt ehk liikluspolitseilt ja maanteeametilt. Esiteks, kaameraid peaks olema kordi rohkem, et lihtsalt ei jääks võimalust karistamatult laiata. Eestis ona alla 20 töötava kiiruskaamera. Samal ajal plaanib Läti oma kaamerateprojekti raames tööle panna paarsada kiirust mõõtvat aparaati. Jah, Läti teede kogupikkus on meie omast suurem, kuid mitte samas suhtes meil ja Lätis tööle pandavate kaamerate arvuga.
Teiseks, politsei järelevalve on jätkuvalt nõrk. Mullu tabati Eestis 11 432 joobes juhti. Oleks sinise vilkuriga autosid teedel sagedamini näha, ei julgeks joodikud ega liiklushuligaanid niimoodi ringi kimada.
