Umbes neli aastat tagasi sai sammud maalt Tallinna poole seatud. Ei lähe inimene alati sugugi vabatahtlikult ja hea meelega oma armsast maakohast ära. Tihti pole maakohas just kerge tööd leida, et end ära elatada, nii ei jäägi muud üle kui linna tulla. Sa pead, sest ei leia muud võimalust.
Keeruline on siin Tallinnas esiti. Kõik autojuhid on kurjad, kui jääd rea vahetamisega hilja peale, sest ei tea täpset teed. Kui kuskile pargid, avastad tagasi tulles hirmunult, et autot polegi. Parkisid 30 sentimeetrit valesti ja agarad pukseerijad on selle minema vedanud. Üürid korteri ja esimest korda oma uue kodu ette parkides on hommikuks lipik klaasi vahel – oma kodu ees parkimine maksis 420 krooni. Pargid järgmisse kohta, ja kuri tädi on esiklaasi valge värviga kaunistanud ning jätnud keset värvi ka kirja. Või peksavad tigedad naabripätid su auto klaasid sisse. Ja ei näe sa siin kivimajade vahel ei päiksetõusu ega kuu kuma.
Õnneks ma pääsen sellest kõigest! Ei jää kõik siia Tallinna, vaid võimaluse tekkides läheb mõni noor hea meelega ka maale tagasi. Vahva!
