Nõustun täiesti, et abielu pole mingi kindel retsept heaolu saavutamiseks. Aga kas see tähendab kõigest paberimäärimist ja sõrmuseid? Või on väide, et paberit ja sõrmust pole õnneks vaja, üksnes ettekääne?
Läänemaailmas sõlmitakse viimaseil aastakümneil üha vähem abielusid, kuna abieluvälised seksuaalsuhted enam ühiskondlikku moraalitunnet ei riiva.
Hiljuti väitsid USA teadlased, et abielul pole sõrmusteta kooselu ees pea mingeid vaimseid ega füüsilisi eeliseid. Aastaid sadade meeste-naiste lähisuhete arengut jälgides jõudsid uurijad järeldusele, et ehkki abielupaaridel on tugevam tervis, leidub vabaabielupaaride seas rohkem kõrge enesehinnanguga ja õnnelikke inimesi. Elukaaslus toovat kaasa vähem soovimatuid kohustusi ning võimaldavat rohkem paindlikkust, autonoomiat ja isiklikku arengut.
Kas ta loodab paremat leida?
30ndates naine, olgu ta nimeks Triin, on elukaaslasega kümme aastat koos olnud. Neil on kaks last. Ta kinnitab, et on rahul ja abielu pole tähtis. Ometi muutub ta pilk nukraks iga kord, kui seltskonnas jutt kellegi pulmadele läheb või kõlab sõna "abikaasa". "Ma oleks ka tegelikult tahtnud oma mehega abielluda, aga ta pole mu kätt palunud," poetab Triin omavahel olles sõbrannale. Ta tunneb end abielunaiste kõrval alaväärsena. "Kas mul on midagi viga? Kas mees loodab siiani kedagi paremat leida?" küsib ta endalt ja pelgab, et tütred on peagi piisavalt vanad küsimaks, miks on emmel ainsana teine perekonnanimi.
Suur osa naisi on lootuse kaotanud, et keegi neid käepalumiseks küllalt tõsiselt võtaks. Sestap sisendavad nad endale, et viinamarjad on hapud. Eks vabandus leida ole targem kui päevast päeva põdeda. Hulk mehi, kes tahakski naist seaduslikult ära võtta, kardab meeleheitlikult korvi saada. Aga kui paljud naised ütleksid tegelikult ei, kui armastatu neile sügavalt silma vaataks ja kuulsal küsimusel kõlada laseks?
Õudusunenägusid tekitab ka suurejoonelise pulmapeo korraldamine. Ent kes takistab ühte heitmast ilma sadade peokülaliste ja aastateks võetud pangalaenuta? On ju abielu eelkõige kahe armastaja omavaheline asi.
Minu jaoks tähendabki abielu liikumist paarisuhte kõrgeimale võimalikule tasandile – märki sellest, et inimesed on leidnud kellegi, keda nad usaldavad piisavalt olemaks veendunud ühises tulevikus. See on žest, mis kinnitab soovi olla partnerile toeks nii edusammudes kui ka tagasilöökides. Aina sagenev hirm abielu ees on justkui eos allaandmine: nagunii ei suuda ma tõotust pidada! Inimene ei usu, et kooselu võiks püsida, ja jätab endale kergema taganemistee.
See peegeldub ka levinud abieluvastases argumendis: ametlikult lahutada on raskem kui lahku kolida. Paberimajandus, varajagamine, riigilõiv. Ent miks mõelda esimese asjana potentsiaalsest lahkuminekust? Kui tunne pole päris õige, on tõesti targem abiellumata jätta, aga pahatihti pole üha egoistlikumaks muutuvad inimesed lihtsalt valmis probleeme lahendama ja harmoonilise suhte nimel pingutama. Hõlpsam on ju pea liiva alla peita ja sukelduda uude suhtesse, kuni sealgi proovikivid ilmnevad.
Sisuline tähendus on olulisem
Võrreldes igavese elukaaslusega annab abielu ühtse perekonna tunde. Abielu ei peaks tajuma kui piiravat kohustust, sest tegelikult see ju kooselust ei erine. Suurem seotus väljendub ehk selles, et probleemide lahendamisel ei vannuta nii kergelt alla. Ja see on pigem hea, et sildu kerglaselt ei põletata. Ilus tseremoonia, võimalus aastaid hiljem pulmapilti silmitseda ja pulmakleiti selga proovida on vaid boonus. Abielu tähendus on sisuline. Skeptikuid peaks veenma tõik, et homopaaridele on nõnda tähtis väljendada omavahelist armastust abielu sõlmimisega – ju siis tavakooselus miskit puudu jääb.
Möönan, et abiellumisotsus ei tohiks olla uitmõte. Tänapäeval on võimalik kaasat enne põhjalikult tundma õppida ja kooselu katsetada. Ja kui see Õige leitud, sümboliseerib abielu mõlemapoolset valmisolekut lõpetada õielt õiele lendamine ning kõige kirevamale ja paremini lõhnavale õiekobarale paigale jääda.
