Kaitseministrina oli Jaak Aaviksoo ülepäeviti meedias esiplaanil vabadusssamba teemaga, nüüd lammutab ta laiali haridusministeeriumi kopitanud probleemihunnikuid. Mässavad vetevood ähvardavad kaasa viia nii mõnegi koolimaja.
Vaadates praegu teie haldusalas kuhjuvaid probleeme, siis oli teil küll haridusministriks hakates erakordselt halb ajastus. Pean silmas: gümnaasiumivõrgu korrastamine, kõrgharidusreform, plaanitav õpetajate streik, probleemid EKA majaga. Milles asi, et hariduselus nii palju probleeme on?
Need probleemid on ikka aastakümneid kuhjunud – vajalikud otsused on tegemata. Pean probleemide lahendamist oma kohustuseks.
Mis teile isiklikult kõige pakilisem tundub?
Õpetajate tööaja ja palga küsimus on kõige olulisem. Kui me selles osas leiame lahendused, siis lahenevad paljud asjad iseenesest. Rahulolev õpetaja on kõige alus. Vene koolide üleminekule tuleb lihtsalt kaasa aidata. EKA maja küsimus on aga kahetsusväärne asjaolude kokkusattumine. Nende uue maja vajadus on juba 15 aastat üleval olnud.
Mõtlesin, et võib-olla olete teie kõige õigem inimene Signe Kivile kaasa tundma. Pean silmas paralleeli teie vabadussambapüstitamisega, kui saite ka eelkäijalt päranduseks projekti, mis osutus Trooja hobuseks...
Paralleele võib igasuguseid tõmmata, ja tunnengi kaasa. Aga Signe Kivi on ametis olnud juba ligi seitse aastat, otsus maja ehitada tehti kuus aastat tagasi ja ehitusluba ikka veel ei ole.
Võib-olla oli minu loetelus teie praegustest väljakutsetest mõni oluline asi puudu?
Suurim probleem on, et igal kolmandal inimesel Eestis ei ole eri- ega kutsealast haridust. Ja siit edasi, et korras kutsekoolidele ei jätku raha palkadeks ja majandamiskuludeks.
Kas loetletud probleemid ja reformid on omavahel seotud või tuleb neid eraldi käsitleda?
Muidugi on nad seotud. Nõrgad gümnaasiumid otsivad iga hinna eest õpilasi, kes hiljem välja kukuvad, selle asemel et kutsekoolis amet omandada. Rahastamissüsteem soosib gümnaasiumide ja kutsekoolide vastandumist. Õpetajatele makstakse siiamaani palka NSVLi aegsete reeglite järgi.
Plaanisin teiega pikemalt rääkida gümnaasiumivõrgu korrastamisest, mis puudutab kõige suuremat hulka inimesi.
Kõrghariduse reform puudutab suuremat hulka. Gümnasiste on meil praegu 30 000, aga tudengeid 70 000.
Kuidas neid nii palju on?
Aga see ongi kõrgharidusreformi küsimus! Miks meil peab olema nii palju tudengeid hingekirjas, kes diplomini ei jõua?
Mida ütlete professor Rein Raua arvamusloo kohta EPLis, milles ta muu hulgas väidab, et plaanitav kõrgharidusreform vaid süvendab praegusi probleeme?
See on üks argumenteerimata pealiskaudne poliitiline seisukohavõtt.
Raua väitel kahjustab punktide täis saamise nõue kehvematest oludest pärit üliõpilastel kõrghariduse kättesaadavust, sest nad peavad õppimise kõrvalt tööl käima ega suuda nii intensiivselt õppetööle pühenduda, kui punktisumma saamiseks peaks.
Uue kõrgharidusseaduse eelnõu kohaselt suureneks ülikoolide rahastamine veerandi võrra. Õppemaksu tuleks selle võrra vähem maksta, nii et see koorem läheb üliõpilastel väiksemaks. Uue seaduse kohaselt saavad kõik täisõppetudengid tasuta õppida. Lisaks kahekordistuvad toetused.
Ütlete, et õppemaksu tuleb vähem maksta, kuid kõrgkoolid on meil ju suuresti kasumit teenivad ettevõtted. Kes hüvitab siis nende puudujääva tulu?
Kõrgkoolide riiklik rahastamine kasvab ja kasum pole kuidagi ülikoolide eesmärk.
Kas ennustate, et mõned kõrgkoolid kaovad?
Vahepeal oli meil juba 50 kõrgkooli. Enam mitte. Kunagi saime väga hästi hakkama kuue kõrgkooliga.
Mille vastu siis üliõpilased protestivad, kui suurendate toetusi ja vähendate õppemaksu?
Eks kõik tahaks kõike rohkem ja kauem. Tahaks toetusi rohkem. Tahaks võtta piiramatult akadeemilist puhkust ja et saaks õppida siis, kui selleks aega ja tahtmist on. Aga mina leian, et kõrgkoolis õppimine peaks olema tõsine töö!
Mida te õpetajate streigi kohta ütlete?
Väga raske on midagi öelda. Nad on öelnud, et streik tuleb igal juhul. Mis mul siis enam ikka öelda.
Kas õpetajad peaksid saama rohkem palka?
Muidugi peaksid, aga me peame selgeks rääkima, kuidas see palga tõstmine 2013. aastast alates välja näeb. Mõtleme ka sellele, kuidas vanasti üks õpetaja õpetas rohkemat arvu lapsi.
See pole ju õpetajate süü, et nüüd on klassis 30 asemel 20 last.
Hea kui on 20, on alla 10, aga õpetajaid ei süüdistagi keegi. See on haridusjuhtide ja ministeeriumi tegemata töö, et klassid on pooltühjad. Ma räägin eelkõige gümnaasiumidest. Algkoolide osas on ehk mõned koolid kinni pandud, mis oleks võinud alles jääda. Ja põhikoolide arvelt on omavalitsused gümnaasiume ülal pidanud. Kui kaotada gümnaasiumiaste, jääb alg- ja põhikoolile rohkem vahendeid.
Kuidas? Kui võtta maagümnaasiumist kolm ülemist klassi ära, on maja ju ikkagi vaja kütta.
Ei ole ju vaja kogu maja kütta ja valgustada ja koristada.
Kuidas gümnaasiumi ja põhikooli lahutamine praktikas välja näeb? Ühes maakonnalinnas on tavaliselt kaks gümnaasiumi. Kas ühte majja tuleb põhikool ja teise gümnaasium?
Võib, aga ei pea. Administratiivselt lahutatud koolid võivad ka sama katuse all paikneda.
Muidugi on eraldi majades lihtsam. Soome liigub praegu maakondlike keskhariduskoolide poole, mille katuse all on nii gümnaasiumi- kui kutseharidus.
Kui palju on ministeeriumis praeguseks jõutud mõelda suletavate gümnaasiumide õpilaste edaspidise haridustee olmelise külje korraldamisele? Tõite näiteks Soome. Kuidas on asjad seal korraldatud?
Hinnata saab kutseõppeasutuste näitel. Aga kulud on kordades väiksemad kui eraldi koolide puhul. Ka võib olla taksoga sõit odavam, kui Soomet silmas pidada.
Ma olen võib-olla isegi nõus, et gümnaasiumid, kus on klassis alla 10 lapse, võiks ära kaotada. Aga kuskohast tuleb see üüratu arv, nõue, et gümnaasiumis peab olema vähemalt 252 õpilast? Väike arvutustehe annab, et see eeldab kolme 28 õpilasega paralleelklassi. Miks neid nii palju peaks olema?
Mujal maailmas on gümnaasiumid palju suuremad. Ka meie kutsekoolid on suuremad. Riigikogus oleme kokku leppinud, et igas gümnaasiumis peab olema kolm õppesuunda. Et noored võiksid juba pärast põhikooli valida, mida nad tulevikus teha tahavad. Aga praegu on sellised valikuvõimalused ainult linnas. Isegi mitte maakonnalinnades, vaid Tallinnas ja Tartus. Ega ju praegugi kõik maalapsed ei lähe mitte oma valla gümnaasiumi, vaid linnakooli. Ja kõige auahnemad ei lähe ka mitte maakonnalinna gümnaasiumi, vaid Tallinna ja Tartu koolidesse.
Aga kas maagümnaasiumide kaotamine ei jäta kehvemate kodude lapsi edasiõppimisvõimalusest ilma? Kui vanematel pole võimalust korterit üürida, eraldi elamiseks toiduraha anda?
Vastupidi ju! Praegu nad on hariduslikult täiesti sunnismaised. Kui me tagame vajaduspõhise toetussüsteemi gümnaasiumiõpilastele, siis saavad ka nemad valikuvõimaluse.
Millal see kõik juhtuda võiks? Millal maagümnaasiumid kollektiivselt uksed sulgevad?
See on poliitiline otsus. Võib ka olla, et sellist otsust ei tulegi. Mina tahaks, et mingisugused otsused tehakse ära enne jaanipäeva. Millal need ellu viiakse, kes seda teab.
Kas ei võiks lasta protsessil loomulikku teed minna? Vanemad ei pane lapsi kehva kooli, kool suletakse õpilaste vähesuse tõttu...
Võib. Siis on meil 50 aasta pärast õige arv koole. Praegu on meil 150 üleliigset kooli. Senine asjade käik näitab, et aastaga suletakse kolm kooli. Kui lasta sellel protsessil isevooluteed jätkuda, siis varsti on meil head gümnaasiumid alles ainult Tallinnas ja Tartus, võib-olla Pärnus ka.
Eelnev jutt käis maagümnaasiumide kohta. Aga Tallinna koolid, mis nendega saab? Kas võtate ette kolm koolimaja, kahte lähevad põhikoolid, ühte gümnaasiumiklassid?
Tallinnaga on omaette lugu. Siin pole transpordiprobleeme, aga koolivõrk on ikka 30–40 aasta tagune. Minu jaoks on arusaamatu ja isegi lubamatu ka ühe koolipidaja (omavalitsuse – toim) alluvuses nii erineva kvaliteediga koolide olemasolu.
Mis teie arvates on põhjus, et üks kool on nii-öelda eliitkool ja teise sattumist kardavad lapsevanemad nagu tuld?
Peaks olema kohaliku omavalitsuse mure, et koolides oleks üks hea tase, eriti põhikoolides. Mujal maailmas on näiteks vahetatud koolide õpetajad või ka juhid omavahel ära. Kooli tase algab kooli pidaja ja direktori vastutustundest.
Koolid kuuluvad omavalitsustele. Kuidas saab haridusministeerium neid üldse survestada koolireformi läbi viima?
Ma usun, et omavalitsustes töötavad mõistusega inimesed. Usun, et suudame neile selgeks teha, et pole mõtet hoida alles pooltühje gümnaasiume, mis kulutavad ära põhikoolide ressursid. Ja lõpuks – hea haridus on ju meie kõigi ühine eesmärk.
