Eesti rahvaarvu on enim mõjutanud väike jääaeg ning sageli käsikäes käivad katk ja sõda
1940. aasta 21. juunil, kui president Konstantin Päts nimetas ametisse Johannes Vares-Barbaruse valitsuse, elas Eestis miljon eestlast, ilmselt peoga pealegi. "1934. aasta loendus tuvastas, et Eestis elab eestlasi 992 520. Edasine on rehkendamise asi: loomulik iive oli aastas keskmiselt 1500–2000 inimest, kusjuures rahvuste lõikes oli see võrdlemisi ühtlane.
Negatiivne rändesaldo oli umbes 500 inimest aastas. Kõike seda arvestades oli juba 1940. aasta kevadeks kasvanud eestlaste arv 7500 võrra," arvutab emeriitprofessor Ene-Margit Tiit , käimasoleva rahvaloenduse metoodikajuht.
Nõukogude okupatsiooniga kaasnenud juuniküüditamine, Teise maailmasõja aegsed mobilisatsioonid, Läände põgenemine, uus Nõukogude okupatsioon koos uue küüditamise ja repressioonilainega andis eesti rahvale hoobi, millest toibumine võttis aega paarkümmend aastat.
"Eestis lõppes Teine maailmasõda 1960ndate lõpus," vaatleb matemaatilise statistika emeriitprofessor Ene-Margit Tiit ajalugu rahvastiku-uurija seisukohalt. Alles siis hakkas 1940ndatel saadud depressioon pisut lahtuma ning inimesed asusid taas hoogsamalt lapsi tegema. Oma panuse sellesse andis ka toonane komme üsna noorelt abielluda.
1989. aasta rahvaloendus tuvastas, et 12. jaanuaril elas Eestis 963 281 eestlast, moodustades toonasest rahvastiku koguarvust (1 565 662 inimest) 61,5%.
Sealt edasi algas uuesti eestlaste arvukuse langus. Kui taasiseseisvumine tõigi väikese beebibuumi, siis kokkuvõttes oli eelmise sajandi lõpukümnendil iive negatiivne. Lisandus ka väljaränne.
31. märtsil 2000 loendati Eestis kokku 1 370 052 inimest, neist eestlasi 930 219.
Mis sealtmaalt edasi on toimunud, pole täpselt teada. Statistikaameti andmetel elas 1. jaanuaril 2011 Eestis 924 100 eestlast. Värskemaid andmeid rahvuste järgi veel pole, küll on teada 2011. aasta loomulik iive ja registreeritud ränne. Selle põhjal söandab statistikaamet hinnata, et 1. jaanuaril 2012 oli Eesti rahvastik 1 316 541 inimest. Aga selle numbri arvutamisel pole osatud arvestada inimestega, kes ei ole registreerinud oma Eestist ärakolimist. Arvata võib, et neid on tuhandeid nii eestlaste kui ka teiste siin elavate rahvaste seast.
Millised sündmused on enim suunanud Eesti rahvastiku teed selle hulgani, mida parajasti kokku loetakse?
Muistne vabadusvõitlus harvendas kõvasti eestlaste ridu
Õhku rebestava mürinaga päikesetõusu suunast üle taeva tuhisenud tulisabaga meteoriidi teed paika, mida hiljem hakati kutsuma Kaaliks, jälgisid Eestis juba sajad silmapaarid. Kalender näitas tol Euroopat vapustanud päeval, et Kristuse sündimist tuleb oodata vähemalt 1500 aastat, võib-olla aga kauemgi.
Taganeva jää järel sattusid inimesed siiakanti luusima umbes 11 000 aastat tagasi ja on üsna võimalik, et praegu seda lauset lugeval eestlasel on vereside päris esimeste Eestisse jõudnutega.
"Uuemad arvamused pakuvad, et inimesed rändasid siia Ukraina aladelt," räägib emeriitprofessor Ene-Margit Tiit. "Akadeemik Richard Villemsi koolkond pooldab seisukohta, et siitpoolt mindi edasi Siberisse, mitte vastupidi, nagu pikka aega arvati. Kusjuures Siberisse rändasid pigem mehed."
Üsna hajusalt asustatud Eestis kasvas rahvastik aastaks 500 enne Kristust umbes 7000 inimese suuruseks. Millennium hiljem elas siin hinnanguliselt 50 000 inimest.
Keskmisele juurdekasvule toetudes pakuvad rahvastikuteadlased, et Lembitu sündimise päeval kunagi XII sajandi lõpukümnenditel võis rahvaarv Eesti aladel läheneda 200 000-le.
Lembitu langemise ajaks Madisepäeva lahingus 21. septembril 1217 oli rahvaarv sõjateo ja ilmselt võõrväega kaasa toodud katku tagajärjel oluliselt kahanenud. Taani hindamisraamatule anno 1240 tuginevad teadlased rehkendavad, et muistse vabadusvõitluse lõpus võis Eestis olla umbkaudu 120 000 elanikku, võib-olla koguni pisut vähem.
Põhjasõja ja tookordse katkuta oleks eestlasi praegu 2–3 miljonit
Äsja lõppenud aastatuhandele jättis suure varju hinnanguliselt XIV–XIX sajandini kestnud niinimetatud väike jääaeg, mil kliima kogu Euroopas tuntavalt jahedamaks muutus. Meie alal olid kõige külmemad ja ühtlasi ka saagivaesemad perioodid aastail 1570–1630 (siia sisse ulatus Liivi sõda) ning 1675–1715 (sellesse perioodi mahtus Põhjasõja-aeg).
Väikese jääaja algus tõi kaasa ulatuslikud viljaikaldused. Suure nälja aastail 1315–1317 langesid kurnatud inimesed tühja kõhu ja tapvate taudide ohvriks, väidetavalt tuli ette koguni kannibalismi. Arvatakse, et hinge heitis iga kümnes. 1351. aastal jõudis siiakanti taas ka katk.
Sellest hoolimata kasvas rahvaarv visalt, kuid kindlalt, ulatudes Liivi sõja alguseks 1558. aastal 300 000 ligi.
1583. aastani möllanud sõda ja korduvad katkupuhangud kahandasid rahvaarvu aastaks 1620 umbes 100 000-le.
Siis aga hakkas pihta üsna hoogne kasv.
"Kui kõigepealt langeb suremus ja seejärel on paari põlve jooksul sündimus suur, kasvab rahvaarv kiiresti," teab emeriitprofessor Ene-Margit Tiit.
Umbes 80 aastaga, XVIII sajandi hakatuseks, kasvas Eesti rahvastik hinnanguliselt ligemale neli korda: 100 000 pealt 400 000-le. Mõnevõrra toetas rahvastikukasvu ka sisseränne naaberaladelt, kuid immigrandid sulandusid kiiresti kohaliku elanikkonna hulka.
Sellest seisust jätkates oleks võinud eestlasi olla praegu maailmas kaks-kolm miljonit. Oleksile tõmbas aga kriipsu peale taaskord kokku saanud hävingukolmik: väikese jääaja teine külmatipp, Põhjasõda (1700-1721) ja Mandri-Eestis lääneosas kolmveerand elanikkonnast tapnud katk (1710-1712).
Aastal 1720 võis Eestimaalt leida umbes 150 000 inimest.
Talude päriseksostmine tõmbas laste arvukusele pidurit, tuhanded läksid maad otsima piiri taha
Alles jäänud inimesed kogusid end taas üsna kiiresti.
"Terves Euroopas oli sel perioodil märkimisväärne rahvaarvu tõus," märgib emeriitprofessor Ene-Margit Tiit.
Suremust vähendas sõja, katku ja nälja seljatamise järel Tiidu hinnangul oluliselt ka see, et päris primitiivsetest tingimustest oli maarahvas end juba korralikult välja murdnud. Elamute seinad hoidsid elementaarse sooja sees- ja näljased hundid väljaspool. Samuti paranes puhtuse pidamine, kuigi pesuveepuudust pole Eestis kunagi olnud ja vihelda on eestlane ikka armastanud.
Muide, kui viimane Nõukogude okupatsioon välja jätta, on läbi Eesti ajaloo umbes 90% siinsest rahvastikust moodustanud eestlased. Sest saksa talupoeg õnneks siia ei kippunud ja aadlikega oli seisusepiir vahel. Hea küll, Peipsi ääres on elanud venelaste ja Lääne-Eestis rootslaste kogukonnad, aga enamik siiakanti sattunud rahvaid on üsna kiiresti eestlastega assimileerunud. Oma osa Põhjasõja tekitatud madalseisu ületamiseks andis taas sisseränne naaberaladelt.
Kuna pere(majandus)mudel nägi ette toatäit lapsi, keda vajaduse korral talutööde juures rakendada, kasvas rahvastik sellise hooga, et esimeseks üldlaulupeoks 1869 oli 800 000 piir ületatud.
Samas hakkas kasvutempo pidurduma. Oma osa selles oli talude päriseksostmisel. Kaine talupojamõistus ütles selgelt, et kümne poja vahel põllumaad tükeldada ei saa, ja maarahvas hakkas teadlikult laste arvu piirama.
"Lisaks algab XIX sajandi teisel poolel Eestist üsna suur ja esimene dokumenteeritud väljaränne," räägib Tiit. "Välja rändasid kõigepealt need, kes tahtsid paremat haridust saada. Siis otsiti mujalt omandatud haridusele vastavaid töökohti. Ja lõpuks läksid ka lihtsad talupojad, kellele siin ei jätkunud põldu, aga kellele tsaaririik andis tasuta head maad Siberis, Kaukaasias ja mujalgi Venemaa võrdlemisi harva asustusega territooriumil. Maad mindi otsima ka siiasamasse Peipsi taha. Eestis oli isegi periood, mil metsade ja rabade alla jäi juba vähem kui veerand kogu maast, see tähendab, et kogu viljakandev maa oli põlluks ja heinamaaks muudetud."
Nii et kui Põhjasõjata oleks eestlaste arv nüüdseks kahe-kolme miljonini trüginud, poleks kõik vähemalt XIX sajandi talumajanduse metoodikaga Eestisse ilmselt ära mahtunud.
1881. aasta rahvaloendus raporteeris: Eestimaa kubermangus – Narva ja Valga linn välja arvatud – elab 881 455 inimest. 1897. aasta rahvaloendus sai samal territooriumil tulemuseks 945 068.
Teine maailmasõda ja okupatsioon kõigutasid rahvuste vahekordi
1915. aastal elas Eestis ümmarguselt 1 200 000 inimest. Nende seas oli palju tsaariarmee sõjaväelasi, sõjatehaste töölisi ja lihtsalt Esimese maailmsõja eest põgenenuid. Tsaaririigi nimel võideldes jättis oma elu rindele ümmarguselt 10 000 eestlast.
Ilmasõja tuules sündinud Vabadussõjas langes umbkaudu 5000 eestlast.
28. detsembril 1922 korraldatud rahvaloendus raporteeris: Tartu rahulepinguga määratud Eesti Vabariigi territooriumil elab 1 107 059 inimest, eestlaste arv on umbes 970 000 ehk 87,6% kogu riigi rahvastikust.
Kui Teise maailmasõja alguseks oli eestlasi Eestis umbes miljon, siis sõja lõpuks alla 900 000. Rahvastikus hakkasid tasapisi tooni andma immigrandid.
Mis seis valitseb Eestis praegu, selgitab käimasolev rahvaloendus.
