Väga kaua ei ole me koos elanud, mingi 100 päeva tuleb kokku. Mina olen temale teine naine, minule endale on praegune kolmas kooselu. Ma pole mingi pipar-mutt, aga ei meeldi mulle enam elu ega koduke. Ma ei tunne elust mõnu, kuigi kõik peaks ju hästi olema.
Sõbrannagi arvab, et mis minul viga, mis ma pirisen – mul ju mees olemas. On küll, aga tema pärast ei saagi ma ennast vabalt tunda. Suitsu ma toas enam teha ei tohi, kaks korda ühest ja samast tassist kohvi juua samuti mitte. Ela nagu emaga, kes kogu aeg närve saeb! Ülessoojendatud sööki ja teise päeva suppi mees ei kannata, jätab söögikorra vahele, olevat tervisele kahjulik.
Kodus valitseb meil tänu mehele ideaalne kord ja puhtus. Pidevalt ei leia ma oma asju üles, sest ta on need oma käe järgi kindlasse kohta ära pannud. Paar juuksekarva valamu servas või veepritsmed segistil panevad mehe tegutsema. Muudkui nühib ja õiendab minu kallal.
Varem armastasin ma kokata, katsetasin igasugu huvitavaid retsepte. Hästi armas tundus, kui mees mu kõrval seisis ja vahepeal svammi või mopiga jälgi pühkis. Aga lõpuks hakkas see närvidele käima. Ma loobusin söögitegemisest ja koristamisest, las mees teeb, kui talle meeldib. Küsimus on vaid selles, et tehku seda kusagil mujal, mitte minu juures. Vot ja sellest ta aru saada ei taha.
Stella: Oh jumal, millised mured on inimestel. Ei saagi päris täpselt aru, mida te õigupoolest soovite, mehelt nõusolekut, et võiksite vabalt toas suitsetada? Või et ta normaalseks hakkaks, jätaks koristamise ja üldse istuks rahulikult diivanil ja laseks naiselgi rahus olla?
Uskumatu, et te need esimesed sada päeva olete vastu pidanud. Samas, natuke võiks ju lasta mehel kodus toimetada, näiteks õhtul kella kuuest kaheksani. Sest vabadus vabaduseks, aga keegi peab ju koristama ka. Pärast eelnimetatud kellaaega olgu majas rahu ja vaikus. Võib-olla sellega mees isegi lepib, kuid kindlasti tekitab ka edaspidi teie suitsuhimu suuri probleeme.
