Mõnikord läheb päris kaua aega, kui elukaaslane ei anna endast elumärki. Mees võtab kätte ja lihtsalt kaob. Ta ei helista mulle, ei saada üldse sõnumeid. Läheb nädal ja osa teisestki, ma isegi harjun mõttega, et no nii, nüüd on elukaaslane täiesti läinud. Aga ta imbub tagasi ning see on nõme. Minu katsetele teda tabada ta isegi ei vasta. Niisiis, härrad tulevad tagasi siis, kui see neile sobib.
Ma ei saa temast aru ega kavatsegi tema kadumistega leppida. Kuid temale on see täiesti suva, mida mina tunnen. Teda ei huvita, kuidas ma vahepeal elanud olen, kuidas eluga hakkama saanud. Ükskord ma ütlesin talle, et kui ma vahepeal ära suren, siis saab ta sellest teada alles siis, kui mind on juba mahagi maetud. Selle peale ta ütles, et olgu ma mureta, küll ta seda teada saaks.
Tal on koju tagasi tulles paipoisi nägu peas, milles asi. Justkui poleks me elus vahepealseid nädalaid olnud. Räägib elukaaslane vähe. Kus ta oli, seda ma ei tea. Ta ajab mind lausa hulluks oma salatsemisega. Palju kergem oleks seda kõike taluda, kui teaksin, et oli litsides või istus kartsas.
Nii me siis elame. Vahel kahekesi ja koos, siis jälle eraldi. Täiskasvanud mees ei peaks nii käituma, arvan mina. See ei loe, et ta on oma aja peremees ega sõltu mitte kellestki. Milleks selline peitusemäng hea peaks olema?
Stella: Varemgi on tulnud murekirju naistelt, kelle mehed koeraga jalutama minnes või siis prügikasti välja viies, toatuhvlidki jalas, on mitmeks kuuks haihtunud. Ei, mitte ufode käsi pole mängus, ikka naised. Kuid need ärakäimised on olnud ühekordsed, kadunud mehed on ilusasti koju tagasi tulnud.
Teil käib see pisut teisiti. Koera ja prügiämbrit mängus pole, ent midagi on, mida teie ei tea. Ütlete, et see on peitusemäng?! Imelik ja igav mäng, kui ainult üks võib ennast peita ja teine peab ainult ootama, isegi otsida ei tohi. Nii pole aus, ikka kordamööda ja nalja peab ka saama!
