Ühel minu tuttaval (kunagi olime naabrid) on järjekordne peika ning ta on otsustanud minule ja veel ühele meie ühisele sõbrannale ka seda meest näidata. Me kumbki ei pea arvestust, palju tal neid mehi üldse olnud on, kuid sügisest tänaseni on nelja küll juba nähtud.
Igaühega on suur õnn ja armastus, vaata et kohe hakkavad lapsi tegema. Ei ole meie asi, aga miks nad külla kipuvad? Kus mul nüüd ime, mida näidata. Järjekordne mees, ei midagi enamat. Naine on selline nutikas, sätib asjad nii, et jäädakse pikemaks. Käiakse saunas, vahitakse poole ööni telekat, koos veiniga muidugi.
Hommikul koristades olin väga vihane. Nad oleksid võinud takso võtta ja öösel koju sõita. Pool pühapäevast läks looja karja, alles siis asutasid nad minema. Mul kees viha üle ääre, ütlesin paar krõbedamat sõna. Ja sain topelt tagasi. Mina olevat tema õnne üle lihtsalt kade. Minusugune nõid ei saavat kunagi mehele. Mis see nüüd siis on? Lasin endale pähe istuda ja nüüd olen veel süüdi ka?
Stella: Egoistil ei võta ohvriks kehastumine aega, teie tuttav on selles osas ehe stiilinäide. Tunduvad süüdimatutena, kuid on ettekavatsetult omakasupüüdlikud. Kahtlane üldse, kas need kaks üldse ongi paar. Seal, kus kaks, pole kolmandat vaja – seda esiteks. Ja teiseks ei talu normaalne mees võõras elamises passimist, pealegi veel kallima tuttava pool.
Julgesite oma pahameelt väljendada ja nüüd olete halb. Need, kes on tasuta etendusele lastud, nurisevad näidendi üle tavaliselt kõige rohkem.
