«Memory» – las kõlab mõttes see tunnusviis Lloyd Weberi muusikalist ja siis hakkame rääkima. Kes muidu ei mäleta, võib vaadata YouTube’ist kuupäeva 13. jaanuar 1991.
13. jaanuar 1991
Nõukogude tankid ja eriüksused ründasid Vilniuse teletorni kaitsjaid. Tuli, karjed, tapetud. Nõukogude eriüksused käitusid tol korral tsiviilelanikega nii, et veel mõne kuu eest nõudis Leedu Austriast välja selle veretöö juhte kui sõjakurjategijad. Pinge eskaleerus Riias.
Järg oli Tallinna käes. Neid sündmusi ei peatanud miski – ka Eestis oli nn Interrinne (üleliiduliste sõjatehaste juhid ja töölised, nn sõja- ja tööveteranide ühendused jpt), kes ootas tundi, kui Eestis ja eestlaste suhtes kord majja löödaks ja nõukogude kord selle täies ulatuses kindlalt taastataks.
Ja siis juhtus ime: ootamatu poliitilise ja inimliku julgustükina saabus Tallinna Venemaa president Boriss Jeltsin (keda Moskva kommarid-juhid veel presidendina ei tunnistanud – NSVL oli ju alles!). Ta viibis siin 10 tundi. Sellega saatis ta sõnumi maailmale, et on Eesti poolt ja Nõukogude armee verevalamise vastu.
Koos Balti riikide juhtidega esines ta avaldusega ÜROle. Siit Tallinnast pöördus ta Vene sõdurite poole, kes talle ametlikult ei allunudki, palvega hoiduda mis tahes aktsioonidest Eesti riigi ja rahva vastu. Ja ta andis lubaduse tunnustada iseseisvat Eesti riiki esimesel võimalusel. Kujunenud risk Jeltsini isikule oli nii suur (interrindelaste rünnakrühmad praalisid juba lennujaamagi juures!), et ta lahkus Tallinnast Eesti julgestusteenistuse kaitse all salaja ja hoopis ebatavalist teed pidi.
24. august 1991
Ja siis teine kuupäev – sama aasta 24. august. Jeltsin oli paari viimase päeva jooksul suutnud lämmatada tagurlaste putši, vabastada Mihhail Gorbatšovi ja tagasi tõmmata oma riigi kodusõja lävelt. Nendel päevadel ja tundidel oli Jeltsin suurem meediakangelane kui mõni filmistaar, maailma poliitika keskpunkt ja uue riigi ehitaja.
Nendel minutitel, millest läheb ajalukku iga sekund, tegi Jeltsin 24. augustil oma palavikulisse töösse ja massilistesse intervjuudesse pausi. Ta võttis rahulikult, kiirustamata ja väärikalt vastu end neli päeva varem iseseisvaks kuulutanud Eesti vabariigi delegatsiooni eesotsas Arnold Rüütliga. Ei ühtegi familiaarsust vanade tuttavate vahel. Range ja ametlik protokoll, milles vaid naeratused reedavad tundeid – Jeltsin surus Rüütli kätt ja täitis oma lubaduse, mis oli antud 1991. aasta ärevas jaanuaris: ta tunnustas riigipeana Venemaa nimel Eesti vabariigi iseseisvust. Esimesena suurtest ja esimesena otsustajatest.
USA, NATO riigid ja kõik teised tegid seda päevi hiljem. Nende jaoks oli Jeltsini seisukoht otsustav. Eesti riik oli taas sündinud. Sõbralikud käepigistused ja edusoovid ning tee maailma olid Eestile valla. Jeltsin pöördus aga juba kusagile mujale – tema oma suur ja anarhia künnisel olev maa ootas tema otsuseid. Esimeste hulgas oli NLKP keelustamine muide.
Ainult Jeltsin
On räägitud, et kui seda kõike poleks teinud Jeltsin, teinuks seda keegi teine. See on väga vale ja kohutavalt ebaõiglane jutt. Sellel ajaloo ristteel võinuks kõik minna teisiti, variandid olid lahti ja oli meiegi naabrite hulgas neid, kes hoidsid pöialt Gorbatšovi perestroika jätkumisele, mille hävingu üle nukrutseb Gorbatšov kõigil oma esinemistel veel praegugi.
Aga andkem endale aru: perestroika jätkumine tähendanuks Eestile jätkuvat kuulumist NSV Liidu koosseisu, kas või muudetud kujul. See oleks tähendanud, et me poleks olnud ei vabad ega iseseisvad. Meil polnuks krooni ega eurot, NATOt, Euroopa Liitu ega üleüldse normaalset elu. Oleksime jäänud Venemaa äärealaks ja Pribaltikaks. Ahelad jäävad ahelateks isegi siis, kui need üle kullatakse, meile ei pakutud õieti sedagi – vaid natuke mett nende peale, et oleks, mida limpsida.
Inimesi tunnustatakse medalite ja ordenitega ning see on ilus tava. See on igati auväärne asi. Need autasud näitavad, et riik tunnustab neid tuhandeid, kelle panust ta hindab. Aga see kõik on vaid meie aitäh tänaseks päevaks.
Jeltsin on nüüd mujal – ta on ajaloos ja ta kõneleb teiste ajaloolistega: Bismarcki ja Garibaldi, Nehru ja Washingtoniga. Seni kuni püsib Eesti riik, jääb püsima Jeltsini koht selle riigi suurimate rajajate hulgas. See, milline ta just täpselt oli, mida ta tegi enne ja pärast – see jääb igaveste vaidluste objektiks. Kuid peamine on see, et me näeme oma ajaloos inimest, kes tegi võimalikuks meie vabaduse.
Tema osa meis kõigis mõistes saame ka ise paremaks: läbi märkamise, et onu Borja mälestus toob meid – nii erinevaid ja isepäiseid – jälle kokku mõtlema ja tundma ühtemoodi, väärika rahvana, kes teab oma minevikku.
