Kui peaminister ütleb, et temal on alati õigus, sest tema saab teavet ametnikelt, kes on Eesti elust kõige paremini informeeritud, siis jääb pilt tegelikust elust tema jaoks paratamatult ühekülgseks, hoiatavad poliitikahuvilisest suhtekorraldaja Agu Uudelepp ja ajaloolane David Vseviov.
Kui peaminister ütleb, et temal on alati õigus, sest tema saab teavet ametnikelt, kes on Eesti elust kõige paremini informeeritud, siis jääb pilt tegelikust elust tema jaoks paratamatult ühekülgseks, hoiatavad poliitikahuvilisest suhtekorraldaja Agu Uudelepp ja ajaloolane David Vseviov.
Hiljuti nähtud dokfilmis ohkas Runnel, et riigimehelikkust ei ole enam. Ma ise töötasin 1997-98 Riias ETA korrespondendina ja kõrvalt vaadates tundus Eesti poliitiline elu viisakas ja skandinaavialikult soliidne, sest Lätis käis samal ajal kohutav mudamaadlus ja korruptsiooniskandaalid. Nüüd ma küll enam ei saaks öelda, et Eesti üle oleks sama uhke tunne. Kuidas teile tundub, millal ja kuidas asi käest ära läks?
Agu Uudelepp (AU): Võib-olla sul õnnestuks seda öelda ka praegu, kui oleksid Lätis, mitte Eestis. Eemalt vaadates on ikka ilusam, sest need kohad, kust värv praguneb, ei paista kätte.
See, kas sa pead riigi valitsejaid riigimeesteks või ei, sõltub natuke ka sellest, kas nende poliitika sulle üldse sobib või mitte. Ma olen täiesti kindel, et Eestis on väga palju inimesi, kes peavad näiteks Jürgen Ligit väga riigimehelikuks poliitikuks. Aga on küll ja veel neid, kes arvavad, et ta on kõige kurjem krokodill põhjapoolkeral ja see, kuidas majanduskriisi ajal kärbiti eurole ülemineku nimel, on pigem krokodillilik, mitte inimlik käitumine. Nii et loodusteaduslikku mõistet nagu riigimehelikkus ei ole olemas.
Vahel mõtled võimuolijate tegusid vaadates, et jumal hoidku ja ehk veel muid sõnu, mida ei sobi ajalehte panna. Teinekord vaatad jälle, et sel, mida nad teevad, pole häda midagi. Ma väldiksin poliitika löömist ühe lauaga. Loomulikult on poliitikas inimesi, kelle eetilised standardid on kõrgemad kui teistel ja on neid, kellel aegajalt tuleb jamasid ette. Aga demoniseerida sellepärast kogu Eesti poliitilist süsteemi on natuke ülepingutatud lähenemine.
Võtame paar teemat üheainsa päeva lehtedest: kapole tahetakse justkui päitsed pähe panna, tudengite ettepanekuid kõrgharidusreformi juures ei võetud arvesse, arstid protestivad uue kollektiivlepingu seaduse vastu... Kas huvitatud osapoolte ignoreerimine jääbki meie poliitilist süsteemi iseloomustama?
AU: Paljud ei saa ikka veel aru, et kaasamine võiks kuidagi oluline olla. Kui praegusele valitsemise mentaliteedile Eestis midagi ette heita, siis minu meelest on natuke liiga kaugele mindud oma efektiivsuse taotlusega. Kõik peab olema tohutult tõhus nii rahalises kui ajalises mõttes. Ma olen nõus kõigi loosungitega, et väike riik peab olema paindlik, saama kiiresti hakkama ja nii edasi, aga ajafaktori ületähtsustamine toob paratamatult kaasa selle, et kaasamine jääb niruks. Ja kui ei ole juba mõnda aega kaasatud, siis tekib selline tunne, et pole ju vajagi.
Eesti poliitika küünilisem osa on ka ära õppinud, et meeleavaldused ei muuda midagi. Eriti kasutu on protest jaanuaris 2012, kui järgmised valimised on alles sügisel 2013. Kuhu kiiret, mida muretseda?
Postimehe pikas intervjuus peaministriga ütles viimane üsna reljeefses vormis umbes nii, et loomulikult on tal alati õigus, sest tema toetub ametnikelt saadud sisendile, kus on kõige parem info. See tähendab seda, et riigivalitsemisel jääb pilt tohutult ühekülgseks. Jah, Eesti riigiaparaat on professionaalne ja neil on infot väga palju, aga kusagil väljaspool riigiasutusi on veel niinimetatud päriselu ka. Nad ei vastandu, aga ikkagi näeb näiteks kolmas sektor asju natuke teise nurga alt. Needsamad õpetajad ja tudengid samuti. Loomulikult saab öelda mõnele uuringule tuginedes, et inimeste mured ja hirmud on abstraktsed, aga inimeste jaoks on paraku just protsendid abstraktsed ja mured tegelikkus. Minu meelest sealt tulebki põhikonflikt, kus paistab, et riigimehelikkus ära kaob. Ühtede jaoks on tegelikkus paberil ja inimene abstraktsioon, teise poole jaoks on inimene päris ja paber on abstraktsioon.
David Vseviov (DV): Ajalookogemus ütleb, et see efektiivsus, mis saavutatakse kaasamata, on tegelikult petlik, sest otsused, mis nii vastu võetakse, ei haaku tegelikkusega, nende inimestega, kelle jaoks need otsused on välja mõeldud. Mis on otsus? See on tegelikult kokkulepe, kus paratamatult osalevad need, kes otsuseid vastu võtavad kui ka need, kelle kohta neid otsuseid vastu võetakse. Lihtsustatud variandis me näeme seda sageli liikluse reguleerimisel. Kui ikka mõni märk on täiesti jabur ja selle mittetäitmine on 100%, siis on küsimus vales otsuses, mis ei baseeru tegelikkusel ja tulemus on null. Täpselt sama puudutab ka neid riigi tasemel otsuseid. Lihtsustatult, kui võtta vastu otsus tudengite kohta ilma nendega läbi arutamata, siis see otsus jääbki õhku.
AU: Arendades seda mõttekäiku edasi, tekib otsuse ja selle täitmisega küsimus, kas ma tunnen ka endal mingisugust vastutust? Kui otsus on tehtud nii, et ta puudutab mind imperatiivses käsuvõtmes, aga ma ei saa aru, miks ma peaksin seda tegema, siis ta ei tööta.
Kui ma olen protsessi kaasatud ja ma saan aru info põhjal, mis on teisel osapoolel, et mul ei olnudki õigus, siis intelligentse inimesena saan aru, et jah, teeme teistmoodi. Aga kui sul kokkuleppe osalise staatust ei ole, siis hakkabki pihta niisugune rehepapilik mõtlemine, et kuidas teha nii, et asi paberil paistaks korras, aga elu läheks edasi nii, nagu ta ikka on olnud.
Sellest tulenevadki kõik need äraleierdatud jokk-skeemid ka tegelikus elus. Kasvõi näide, kuidas Tartu maanteel sõidavad paljud, kel kiiruskaameraid näitab naviseade, nii, et on mõned lõigud, kus ei kihutata. Veel küünilisemad tegelased vaatavad asjale nii, et need on maksukogumise aparaadid. Juhul, kui ma tahan kiiresti sõita, siis ma maksan ausalt selle pileti kinni seal putkas, siis olen ostnud endale kihutamise õiguse. Sellist arusaama on psühholoogias päris palju uuritud. Kuni inimene tunneb, et tal on endal vastutus, niikaua ta võib käituda mingi kokkuleppe piires. Kui ta tajub, et on tekkinud mingi sund, mille sees on tal võimalus ennast kuidagi rahaliselt vabaks osta, kuigi tegemist on trahviga, siis inimene maksab selle trahvi ära ja tal ei ole enam eneses moraalset enesesundi, et ma peaksin käituma õigesti. Sest ta näeb, et talle on antud vaba valik minna teise raja peale. Nii võibki korraliku sissetulekuga, kuid küünilisema mõttelaadiga inimene leida, et ei olegi nii kallis maksta „teemaksu".
Kahjuks on selline Tartu maantee mentaliteet ühiskonnas levinud märksa laiemalt kui ainult teeriba peal, mis Tallinnast Luhamaa poole läheb.
DV: Ka kaasamise ja otsustamise vahel tuleb leida õige tasakaal. Praegu on tunda, et ühiskond on pigem kreeni suunas, et otsustamine toimub kaasamata. Kuigi Eesti on nii väike, et pole ühtegi küsimust, kus oleks vaja kaasata ei tea kui palju inimesi. See kõik oleks täiesti jõukohane ära teha ühes suures saalis.
Kui mõtleme skandinaavialiku kaasamismudeli peale, käib seal suhteliselt lihtsate asjade arutamine vahel aastaid.
DV: Aga tulemus on tunduvalt efektiivsem.
AU: Ja kui kaasamata jäetakse, ega siis sellepärast ei pruugi asjad kiiremini käia. Mida võivad kinnitada kõik need inimesed, kes jalutavad mööda sellest krundist, kus ei ole Kunstiakadeemia maja.
Agu meenutas juba peaministri ilmeksimatuse sündroomi. Kas ehk sealt ongi pärit vahel ilmnev hoiak, et kui sa pole meiega, oled sa meie vastu? Me näeme viimasel paaril aastal, et inimesed ei taha enam eriti oma nime ja näo all lehes esineda. Kui puudutad ebameeldivaid teemasid, siis on kaks varianti - sind tembeldatakse kas keskerakondlaseks või tiblaks.
AU: Sellele küsimusele on natuke keeruline vastata, sest siin laua taga istuvad kolm inimest, kes kõik on oma näo ja nime all avaldanud kõikvõimalikke seisukohti. Retoorikast kaugemale minnes ma ei näe seda demoniseerimist, kui suhtuda kriitiliselt riigivõimu või Tallinna võimu, sest ega rohkem suuri vastandusi Eesti poliitikas ju ei ole.
Avalikus ruumis sõna võttes minnakse paratamatult vastuollu kord ühe, kord teise poolega. Minu jaoks on veider pigem see, kui hakkavad ilmuma lehtedes anonüümsed arvamusartiklid, nagu ju Postimehes tegelikult üks oli. Selle artikli kohta oleme me Davidiga mõlemad sõna võtnud. Tema kirjutas pärast seda hirmusündroomi levimisest ühiskonnas ja mina, et tegelikult ei tohiks julgustada anonüümset arvamusavaldust, sest see tapab diskussiooni ühiskonnas veelgi rohkem ja muudab kodanikujulguse puudumise normiks.
DV: Jah, otseseid repressioone karta pole, mina oma ametipostil ei sõltu otseselt ka oma administratiivsetest juhtidest. Aga olen kuulnud levivast parteistumisest, kasvõi koolidirektorite puhul, nii et mingid ohud on siiski tajutavad. Inimesed peaksid oma poliitilistes valikutes ju vabad olema. Aga kui näiteks linnas, kus on võimul üks partei, ületab selle partei liikmetest direktorite protsent tunduvalt riigi keskmise, siis tekivad teatud küsimused. Kuidas sai nii juhtuda, mis siin toimub? Seega joonistub välja mingi seos parteilise kuuluvuse ja ametikoha vahel ja ei ole välistatud, et see paneb olulise, võib-olla ka alateadliku piiri kriitikale. See on erakordselt ohtlik, kui me kaotame ära tõese informatsiooni.
Parim näide ajaloost - geniaalne mänedžer Stalin, nagu teda Vene uuemates ajalooõpikutes kujutatakse, magas maha Saksamaa kallaletungi Nõukogude Liidule. Sest mitte keegi ei julgenud talle näidata ja tema ei tahtnud näha tegelikku pilti, mis oli nii ilmne, alates kümnetest ülejooksikutest ja kümnetest diviisidest, millel juba mootorid põrisesid. Kui tahame kaotada pildi reaalsusest, siis loome ja kujundame sellise maailma, kus keegi ei julge mitte midagi öelda.
AU: Reaalsusega seose kaotanud maailmu tekib tavaliselt mitu. Mingis reaalsuses on asjad sõltumata sellest, kas me neid tajume või mitte, siis on teine reaalsus, kus me asju tajume, siis on veel kolmas reaalsus, kus me asju tõlgendame. Tõlgendamise reaalsus kipubki tihtilugu see olema, kus elatakse niisuguses maailmas, nagu seda ette kujutatakse. Kui tekib tajutud reaalsus, et linnalegendide tasemel teatakse, kuidas kedagi on tema mõtteavalduste pärast represseeritud, siis on ülimalt inimlik igaks juhuks käituda veel natuke konservatiivsemalt, kui ma arvan, et oleks see ohutu piir. Teame ju, et esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad.
Siis jäetaksegi ütlemata, kuna kujutatakse endale ette, et mis kõik minuga siis juhtub, kui ma nüüd ütlen või isegi mõtlen ja tsenseeritaksegi ennast ja ka ümberkaudseid, et ärme sel teemal parem räägi, sellest tuleb ainult jama. Mida rohkem selles spiraalis võimendatakse seda reaalsuse taju, seda enam hakkab ta tajutust muutuma natuke ka tegelikuks. Nii ei tulegi enam võimustruktuuriga servapidi seotud ringist vajalikku infot, sest kardetakse, et halva uudise tooja tapetakse ära vana idamaise traditsiooni kohaselt. Ja siis ma parem ei too halba uudist.
Ning seda rohkem tipus paistab, et tegelikult pole ju hullu midagi. Meedia ikka naagub nagu nad alati on naakunud, kusagil on mingisugused punaprofessorid, siis veel mingid tüübid, kes peavad ennast arvamusliidriteks ega saa aru, kui hästi asjad tegelikult on... See kaugenemine võib ühel hetkel muutuda kiirenevaks, kui üha enam ja enam veendakse teineteist vastastikku oma ettekujutatud maailma tegelikkuse vastavuses.
DV: Siin on üks häda ka selles, et tegureid on hästi palju. On nagu kaotatud ära arusaamine, miks inimene üldse midagi ütleb või mõtleb. Jääb mulje, et kogu see ütlemine on ajendatud ärapanemisest või parteilisest kemplemisest, aga ainult mitte soovist ajada ühist asja. Näiteks haridussüsteem - tegelikult mina siin allpool tahan, et süsteem toimiks paremini, samamoodi nagu sina seal üleval. Kui mul on ettepanek, siis see ei ole mitte personaalne vimm sinu vastu, vaid lihtsalt üks minu mõte, mida võiks arutada ja edasi minna.
On kujundatud selline mentaalne keskkond, kus ka heast soovist välja öeldud mõttes nähakse ainult ohtu - kui tema allpool ütles midagi, mis ei haaku minu mõttega, siis ta tahab minu kohta või teenib paguneid oma parteile jne.
AU: On levinud arusaam, et kõik ütlevad asju mingitel salajastel ja varjatud põhjustel, kõige taga on mingi varjatud, kindlasti kuri idee. Kui ei oleks kuri, siis ta ütleks ju, miks ta seda teeb, aga see, mida ta ütleb, ei saa ju tõsi olla. Konkureeriva erakonna ideed hakatakse kohe lugema selle pilguga, et mis on valesti ja kust nurga alt saaks seda hakata tapma ja uputama ja kui on näha, et ei upu kuidagi, siis ta äkki vähemalt põleb.
DV: Siis tuleb tulla kiiruga välja mõne uue ideega, et esimene jääks kuskile toppama.
AU: Kuigi kaks kolmandikku oleks olnud ühisosa, ülejäänud kolmandikust kaks kolmandikku ükskõik ja viimase kolmandiku kolmandik oleks olnud selline, et ei sobi meile üldse. Arutelu ja kompromissi ruumi oleks meeletult palju, aga üldiselt Eestis ülemäära palju ühisosa otsimise vaimsust poliitikas ei ole. Pigem otsitakse eristumise võimalust. Nähtavasti on keegi lugenud kunagi kehva turundusõpikut, kus on öeldud, et poliitikas peab olema vastandumine ja sealt tulevad hääled... Võivad tulla küll, aga platvorm, millele eristumist ehitama hakata, peab tulema siiski ühisosast.
David puudutas sundparteistamise teemat. Mul on tuttav hooldekodu juhataja, kes lihtsalt pidi astuma Keskerakonda, muidu ei oleks tal mingitki võimalust oma asutuse heaks midagi ära teha. Miskipärast on mul tunne, et ta pole ainus selline inimene Eestis ega oma vallaski.
DV: Ja kuhu see viib - pärast järgmisi valimisi, kui võimule pääseb teine poliitiline jõud, siis lüüakse hea spetsialist minema ja asendatakse teisega.
AU: Mina ei paneks kogu seda patukoormat ainult Keskerakonna kanda...
Loomulikult mitte.
AU: Kui vaadata riigi tasemel toimuvat, siis minu jaoks on ohu märk, kui väga kiiresti kasvab valitsuse juhtpartei liikmeskond. Hästi inimlik on tahtmine olla võitja poolel. Aga lisaks sellele on jälle olemas nii tajutud kui tegelik surve selle võitja poolt, et kui sa tahad natukenegi midagi saavutada, siis arvesta, et su karjääril on mingist tasemest alates teatud eeldused. Kuigi asi pole veel läinud nii lolliks kui nõukogude ajal, kui ka loomaaia direktor pidi parteis olema, sest ju siis oli ka kaljukitsede pidamine ideoloogiline tegevus.
DV: Oli ka teine äärmus. Ma tean, et Moskva ülikooli rektorit ei lastud parteisse, näitamaks tervele maailmale, et meil on võimalik juhtida ülikooli ka parteis olemata.
Minu meelest ongi asi ühest küljest hullem kui NLKP ajal: siis astusid parteisse ja korras, aga nüüd on küsimärk, et mis saab siis, kui võim vahetub. Teisest küljest on midagi ju ka ses mõttes mäda, et võim ei vahetu riigi tasandil. Teoreetiliselt peaks koalitsioon ennast pidevalt tõestama, näitama, et ta on tegus. Kas asi on tõesti selles, et opositsioon nii nõrk?
AU: Ma tooksin välja kaks põhjust. Võim on tegelikult ju vahetunud, lihtsalt üks erakond on kogu aeg koalitsioonis, tema partnerid vahetuvad pidevalt. Reformierakond on võimul olnud 1999. aastast peale, kuigi mitte valitsuse juhterakonnana.
Lääne demokraatiates on valimistulemuse tegemisel alati kindel, et asi taandub lõpptulemusena alati majandusele, sellele, kas mina usun, et selle erakonna juhtimisel läheb mul hästi? Praegu on Eesti opositsioonierakondade nõrkus see, et nad ei ole suutnud esitada veenvalt oma majandusplatvormi. Ka see, kui kriisi ajal jääb valimiste järel sama koalitsioon jätkama, näitab lihtsalt, et on suur hulk valijaskonda, kes usub, et kui teine pool võimule tuleks, siis läheksid majanduses asjad veel rohkem metsa. Praegu on võimu vahetumise üks eeldus see, et sotsid peavad näitama, et nad tegelikult saavad majandusest aru ega lase majandust allavett minema. Kui vaadata viimase paari kuu sotside ja Reformierakonna vastastikust retoorikat, siis see on läinud paljuski majandusteemadele ja selle peale, kumb majandusasjades rohkem valetab. Lisaks veel natuke Eesti eripära, et majandus majanduseks, aga me tahame ka, et meid Venemaale maha ei müüdaks. Riigikogu valimistel häälte saamisel on see hästi oluline ja üks osa opositsioonist on sellel mänguväljal hästi nõrgas positsioonis.
Tsiteerides Ivan Makarovi kolumni: paari päti sattumine erakonda ei tähenda, nagu oleks selle erakonna poliitika pankrotis, nagu ei tähenda ka ühe erakonna muutumine jõuguks kogu erakondliku poliitika pankrotti.
AU: Sisuliselt olen ma nõus, aga vanarahva tarkustes on teatud iva ning ega ütlemist meepoti ja tõrvatilga kohta pole unustatud.
Kui mõni poliitik saab hakkama mõne asjaga, mida ei loeta heaks tooniks, siis see nagu kinnitab seda müüti, et nad on seal kõik pätid. Kui aasta pärast saab järgmise pätitembuga hakkama mõni teine poliitik, siis see justkui kinnitaks seda teooriat, et ikka kõik on pätid. Lihtsalt nelja aasta jooksul kõik 101 ei jõua vahele jääda.
Kuid poliitikas on olnud ka teistsuguseid inimesi. Näiteks Eiki Nestor, kes on riigikogus esimesest koosseisust peale ja vahepeal ka ministriametis olnud, kellega ei ole seotud mitte mingeid skandaale. Vähemalt mulle ei tule ühtegi meelde. Aga ei tehta sellist järeldust, et vaadake, mees on olnud 20 aastat poliitikas ja pole pätti teinud, järelikult nad kõik on tublid. Selline võimalus paistab meile kuidagi nagu pentsik, laua ümber hakkavad kõik naerma, kui nii öelda (Nii on, hakkavadki naerma). Aga kui satub Toobal jälle kaamera ette, siis öeldakse küll, et näete, pole veel 20 aastatki poliitikas olnud, aga juba teeb kaabakatempe.
DV: Oht on selles, et demokraatlik valitsemisviis sööb ussina iseennast. Tulemuseks on võõrandumine, pettumine kõiges selles. Mis siis on alternatiiv? Riigikorrad, mida me tunneme 20 aasta tagusest ajast. Neid riike leiab ka täna, kus välispinnal ei näe me mitte mingisuguseid korruptsiooni ega varastamise ilminguid, sest kõik toimub kulisside taga, meie silmade eest varjatult. See, et me seda kõike näeme ja et kõik tuleb välja, ongi väga hea.
Meie positsioneerimine pressivabaduse tabeli tipus tähendabki, et kolmanda-neljanda koha riikides me loeme ajalehtedest igasugu sulitempudest kümneid kordi rohkem kui nende riikide puhul, kes paiknevad 60.-70. kohal, rääkimata 150. kohast. ´
Ohtlik on pigem mõtlemise või eetika kriis. Ei saa nii, et keegi näppas mõne kirjavahetuse, no hea küll. See on tegelikult riiklik kuritegu, kui nii võib öelda, sest see õõnestab kogu demokraatliku maailma alustalasid nagu mingid termiidid, kuni me muutume selle suhtes kuidagi immuunseks.
Kas kunagi tuleb aeg, kui me loeme lehest, et erakonnad tahavad demokraatia arendamise sihtasutusi asutada ja meie ei mõtle seejuures, et niikuinii tehakse seda selleks, et raha kuidagi illegaalselt erakonna ligi toimetada?
AU: See on natuke seda tüüpi küsimus, et kas kunagi tuleb see aeg, kui nähes teepeenral politseinikku, ei käi jõnks südame alt läbi. Minu meelest on ühiskond sinnapoole vaikselt teel. Korralikud liiklejad liikluspolitseid ei karda, sest sa tead, et lihtsalt nöökimise rõõmust nad sind nöökima ei hakka. Kuigi vaid mõni aasta tagasi oli linnalegend, kuidas neil polevat muud teha kui kontrollida kuupäevi tulekustutitel.
Niisuguste linnalegende tasemel vandenõuteooriate kadumist demokraatlikus ühiskonnas mina ei usu. See tähendaks, et me hakkame pressivabaduse edetabelis, millele David viitas, allapoole kukkuma, sest paratamatult tuleb ette ka selliseid tegusid, kus see, kas see on hea või halb, langeb tõlgendamise ruumi piiresse. Ent kui poliitilise konkurendi kirjavahetus on pihta pandud, siis seal ei ole mitte mingit tõlgendamisruumi. Asju, mis võivad halli tsooni sattuda, on ikka ja siis täidab ajakirjandus avaliku võimu kontrollijana oma funktsiooni.
Aga olulistes asjades ma ei ütleks, et Eesti ühiskonnas praegugi paranoiat liiga palju on. Pigem leitakse, et neil poliitikuil, kes mulle meeldivad, pole häda midagi ja kes mulle ei meeldi, neil on häda maailm ja natuke pealegi.
DV: Ja nii Inglismaal, Ameerikas, Venemaal kui meil on paar protsenti ühiskonnast, kes arvab niikuinii, et kõike juhib ülemaailmne vandeseltslaste liit või UFOd. Nii et see aeg, mida te välja pakkusite, ei saabu kunagi.
Kui me David Vsevioviga meie vestluse teemasid kokku leppisime ja ma märkisin, et räägime muuhulgas eliidi moraalsest kriisist, siis David korrigeeris mind öeldes, et sellel seltskonnal, keda tema Eesti eliidiks peab ei ole mingit moraalset kriisi. Pidin ennast parandama, sest tõepoolest, ei näiteks Jaan Kaplinski ega Marju Lauristin ei ole teiste inimeste kirjade varastamisega vahele jäänud.
DV: Selleks peab määratlema, mis või kes on eliit. Nagu paljud mõisted, on ka see kokkuleppeline, keda või mida me võtame eliidi määratlemisel aluseks, alates haridusest ja lõpetades suusatamises saavutatud tulemusteni.
AU: Aegajalt me kipume arvama, et eliit tuleneb formaalsest riigi hierarhiast. Ent kui vaadata eliiti natukene teise nurga alt ja lugeda selleks mitte need, kelle käes on administratiivne võim, vaid need, kelle käes on mingi moraalne võime ühiskonda mõjutada, siis eliit kukub mäe otsast natuke laiemalt alla ja mujale. Kultuuriinimesed, kunstnikud, ka mõni sportlane võivad mõjutada ühiskonda palju rohkem kui keegi riigikogu realiige.
DV: Pole inimesi, kes oleksid oma toetuseks kogunud emotsionaalselt rohkem hääli kui Andrus Veerpalu. Nii et see on väga kokkuleppeline mõiste.
Kas eliiti saaks määratleda nii, et kes meie ajajärgust jääks suurkujudena Eesti ajalukku? Kas näiteks 50 aasta pärast kirjutataks, et meil oli Ansipi ajastu või pigem meenutatakse neist kümnenditest vaid Jaan Krossi ja ehk Lennart Merit?
DV: Öeldakse, et aeg paneb asjad paika. Ma arvan, et kui 1917. aastal augustis-septembris oleks Venemaal tehtud küsitlus, olnuks tuhandeid kordi rohkem neid, kes teavad nime Spiridonova (20. saj alguse revolutsionäär- toim) kui neid, kes olid kuulnud nime Lenin. Tänapäeval ei ütle Spiridonova nimi 99%le inimestest üldse enam midagi. Olen mõelnud, et huvitav, kas leiaks mõne kuulsa nime, kelle puhul võiks väita, et maailmas elab tänasel päeval rohkem inimesi, kes teda ei tea kui neid, kes teda teavad. Näiteks Kennedy - mul on tunne, et 7 miljardist inimesest on ehk rohkem neid, kes pole seda nime iialgi kuulnud. Öelda, keda neist nimedest mäletatakse saja aasta pärast on keeruline.
AU: Tegelikult pole sadat aastat vajagi, sest võib ju ka praegu küsida, et olge head, lugege üles kahe ilmasõja vahelised Eesti riigivanemad ja peaministrid. Ma olen täiesti kindel, et sellega saavad hakkama vaid mõned üksikud fanaatikud ja professionaalsed ajaloolased. Riigimees paistab jube tähtis olevat sel hetkel, kui ta on võimul ja eriti tähtis paistab ta loomulikult iseendale. Aga võib juhtuda, et mõne aja möödudes ei mäleta rahvas teda enam küllalt, parafraseerides üht tuntud eesti kirjandusteost.
DV: Ma arvan, et väga paljud satuksid hätta ka siis, kui paluda neil loetleda Eesti 20 viimase aasta peaministrid...
AU: ...ja õiges järjekorras.
