Swedbank kaotas küll ajutiselt PR-lahingu Virtsu sularahaautomaadi sulgemise pärast, kuid probleem on sellest hoolimata olemas ja pank ei salgagi, et on sulgemisplaanidest sootuks loobunud. See, et ühe automaadi sulgemine tekitas kogu riigis sedavõrd suurt vastukaja, annab märku ühiskonna valulävele jõudmisest.
Asi ei puuduta ainult sularahaautomaate, vaid igasuguste teenuste kadumist väljaspool Tallinna ja suuremate keskuste piire. Veider, et sotsiaalset vastutust ja hoolivust jutlustav, miljoneid eurosid kasumit teeninud pank ei kartnud avalikkuse negatiivsetest emotsioonidest tekkivat mainekadu ühe rahaautomaadi sulgemisest saadava mõnesaja euro suuruse kokkuhoiu nimel. Kuid erinevalt peaminister Ansipist ei näe me ühtegi takistust, et riik, kes hoiab miljardeid nendes samades kommertspankades ja aitab pankadel sellega kasumit teenida, ei saaks seada neile omapoolseid lisatingimusi kas või sularahaautomaatide võrgustiku osas.
Pensionide kojukande tasuliseks muutumisel oli üks riigipoolseid argumente, et pensionär saab oma raha vabalt ja mugavalt välja võtta kas automaadist või postkontorist. Nüüd, kui kaovad nii sularahaautomaadid kui ka postkontorid, laiutab riik käsi – me ei saa ettevõtteile ju ettekirjutusi teha! Tegelikult saaks ju küll, kui vaid selleks tahtmist oleks. Ja kui ei saakski, siis poleks riik pidanud kampaaniat üles ehitama nende teenuste reklaamile, mille kättesaadavuse tagamist ta garanteerida ei suuda ega taha. Samas võivad ettevõtted viidata hoopis riigi eeskujule, kes keskustest väljaspool tugevalt ennast koomale tõmbab.
Kui riik likvideerib päästekomandod, koolid ja lasteaiad, siis pageb elamiskõlbmatust piirkonnast ka ettevõtlus koos töökohtade, poodide ja pangaautomaatidega. Sel juhul töötab riik koos pankade ja suurettevõtetega käsikäes maa väljasuretamise nimel, kui isegi õhukeseks hööveldatud riik varsti enam Suur-Tallinnast kaugemale ei ulatu.
