Viimastel nädalatel on ajakirjanduses palju arutatud pangaautomaatide üle. Neid artikleid lugedes paistab välja riigi abitus ja ühe panga üleolev suhtumine inimestesse ehk täpsemalt tema enda klientidesse.
Miks pank suleb pangaautomaate?
Pank on äriettevõte ja tema eesmärk, nii nagu igal äriettevõttel, on kasumit teenida. Mida suurem on kasum, seda paremaks hinnatakse töö tulemusi. Äriettevõttel on oluline hoida oma partnereid, panga puhul kliente. Kliendid paigutasid raha konkreetsesse panka, sest neile soodsasse kohta oli pank paigaldanud pangaautomaadi. Nüüd muudab pank ühepoolselt tingimusi ja kaotab sellega usaldust. Usalduse kaotamine on pangale suurim oht ja õige ettevõtja teeb kõik, et usaldust mitte kaotada, sest sellega võib kaasneda tulu vähenemine. Ajalehtedes kirjeldatud pangaautomaatide puhul ilmselt pank loodab, et usalduse kaotamise korvab kulude kokkuhoid.
Pangaautomaadi ülalpidamine on pangale kulu, sest sinna tuleb raha tuua, tehnika korras hoida. Sellega on seotud teenindavate töötajate palgad, veokulu, varuosad ja mitmesugused muud kulud.
Kui inimene teenindusasutuses (kaupluses) maksab pangakaardiga, siis makseterminali töös hoidmise eest tasub teenindusasutus pangale kopsakat teenustasu, mis katab panga tehtud kulu ja annab ka lisakasumit. Mida vähem pangaautomaate ja rohkem kaardimakseid, seda suuremaks kujuneb kasum.
Võõra panga automaadist raha välja võttes kasseerib pank samuti teenustasu. Selle teenustasu olemasolu tekitab majandushuvi kohtades, kus on mitu pangaautomaati – panna enda automaat kinni ja kliendid sundseisus naaberpanga automaati kasutades teenustasu maksma. See teenustasu on kasulik juba kahele pangale, s.t pangale, kellele kuulub pangaautomaat ja pangale, kus asub kliendi konto. Suure tehingute arvu puhul annab see teenustasu kokkuvõttes korraliku tulu ja kasumi.
Kui jätta kõrvale panga poolt laenudeks välispankadest odava intressiga toodud raha, siis ülejäänud raha, mille pealt pank kasumit teenib, on pärit meie inimestelt ja asutustelt, sealhulgas riigiasutustelt. Sealjuures pangas asuv suurtes summades riigiraha on kasumi teenimiseks väga oluline allikas. Iga pank rõõmustab, kui riigiraha mõne riigiasutuse kaudu paigutatakse just tema pangas asuvale kontole. Eesti Panga andmetel teenisid mullu meil asuvad (kommerts)pangad 663 miljonit eurot puhaskasumit, mis teeb 502 eurot kasumit iga eestimaalase kohta. Seda aastakasumit nimetab riigikogu liige Heimar Lenk muinasjutuliseks.
Kommertspankade loomisele järgnes suurte rahadega asutustega, sealhulgas riigiasutustega, mitmekülgne lobitöö, et raha jõuaks just nende panka. Lobitöö raames sõlmiti kokkuleppeid, mis tänases õigusruumis oleksid nii mõnelgi juhul valguskartlikud. Osal asutustel on mitmes pangas kontod ja sageli on see tema klientidele väga kasulik. Pangal, kellel on palju suurte rahasummadega kontosid, teenivad ka rohkem kasumit. Siit järeldus, et panga valiku üle tuleb paljudel juhtudel läbimõeldult otsustada ja tema kasumi õiglast teenimist võtta kui normaalset nähtust.
Andrus Ansip on öelnud, et riik ei saa survestada ühte panka. Paistab välja siinses küsimuses riigi abitus ja probleemi on lahendanud mõnel pool oma võimaluste piires kohalik omavalitsus. Pankade suure kasumi juures selleks, et kliendid pangast oma raha sularahana kätte saaksid, on mõni vald hakanud pangale maksma pangaautomaaditasu. Sellega omavalitsus omakorda aitab pangal lisatulu teenida. Niisugune olukord saab tekkida ainult siis, kui riigis pole riiklikku mõtlemist ja omavalitsus hädalahendusena aitab maksumaksja raha eest inimestele tekitatud probleemi lahendada.
Kuidas riigipoolne abitus kõrvaldada?
Olen arvamusel, et pangaautomaatidega seoses seadusandlikku muudatust turumajanduse tingimustes teha pole vaja ja maksumaksja raha selleks kulutada pole ka mõtet ning kedagi survestada samuti pole mõistlik. Lahenduse põhimõtte kirjutas lahti Elo Odres 28. jaanuari Õhtulehe artiklis "Põhiseaduslik õigus oma rahale" ja see on "Miks ei kirjutata lepingutesse riigi ja nende eesõigustatud seisukorras pankade vahel sisse tingimust, et pank, milles riik hoiustab oma raha, peab tagama pangaautomaatide paiknemise kõigis vähemalt X elanike arvuga asulates, või vähemalt Z automaati iga valla territooriumil kohaliku omavalitsuse valitud kohtades?"
Pank osutab riigile teenust ja selle eest teenib arvestatava osa muinasjutulisest kasumist. Teenindaja, see tähendab antud juhul panga valimiseks on meil olemas riigihanke seadus. Enne kui hakkame riigihanget läbi viima, peame tegema eeltööd ja välja selgitama, kus peaks asuma pangaautomaadid ning kas seoses pankadega on riigil veel mingeid lisahuvisid. Kui see teadmine on olemas, siis on otsustamise asi, kas riigihange nendes küsimustes kuulutada välja üleriigiliselt ühekorraga või regiooniti osakaupa. Riskide hajutamise huvides oleks mõistlik eelistada paljude riigihangetega lahendust. Kuna suure rahaga riigiasutusi on palju, siis püsib pangal kasumiteenimise eesmärgil huvi riigihangete erinevate korralduste puhul ja riik saab paindlikult probleemi lahendada, kedagi survestamata, maksumaksja raha kokku hoides ja seadusandliku muudatust tegemata. Võrdluseks, näiteks riigile mingi hoone või tee ehitust ei saa teha mingi suvaline ehitaja, vaid riigihanke võitja. Nii ka riigirahast kasumit teenida ei tohiks suvaline pank, vaid see, kes täidab riigihanke tingimused. Teiste sõnadega – piitsast tuleb teha präänik ja see on riigi võimuses.
Muidugi saab probleemi lahendada ainult siis, kui riigijuhid selles suunas tegutsevad. Ajakirjanduses avaldatud peaministri avaldused tekitavad kahtluse, et ta asub pankade, mitte riigis elavate inimeste poolel.
Töötukassa raha haldamise võttis riik enda kätte, aga inimeste II pensionisamba haldamist laseb pankadel suurte teenustasudega jätkata. Miks siis selle raha haldamist ei korralda riik? Jääb mulje, et rahva rahaga seotud muredes pole meie riigis kõige paremad lood. Pangaautomaatide probleemi lahendamisega seotud reaalsed teod tõstaks kindlasti poliitikute madalat mainet natuke paremuse poole.
