Rokkbänd Loss Paranoiase laulja Helena: omatehtud video oli lapsepõlveunistus!
"Riidest nukkude valmistamiseks läks mul umbes kuu aega, poisid tegelesid muude elementidega," räägib bändi Loss Paranoias laulja Helena Virt, kes õmbles laulu "Valedetektor" video tarbeks kõigist viiest ansambliliikmest nukuversiooni. Paberist ja papist meisterdati muusikainstrumendid. Liiva, kivide, kanga, pappkastide ja kile abil sündisid kõrbemaastik ja järvekallas.
"Võtteplatsi panime püsti enda stuudios-prooviruumis. Varusime 30 kilo liiva, kangast, diskokera, kive ja kerget pürotehnikat," loetleb kitarrist Vilho Meier (28). "Üldplaanis oli välja mõeldud, mis järjekorras erinevad maastikud loome ja mis seal toimub, aga olukord läks nii lõbusaks kätte, et mingil hetkel tegelesid kõik korraga nukkude liigutamisega ja ülevaadet väga polnudki. Ja nii me siis mängisime kolm päeva ennastunustavalt."
Õudusunenäod ja mõrvardaamid
Operaatorina-monteerijana oli pundile abiks gümnasist Tarvi Verro, muu lõid bändiliikmed oma pea ja kätega. Solist Helena (28) unistas nukufilmiteost juba lapsena, Vilho oli suvel aidanud vennapojal teha pisikest nukufilmi "Supilinna lugu". "Kuna me juba salvestame, produtseerime ja miksime oma muusikat ise, siis mõtlesime, et miks mitte teha täiesti ise ka video," seletab Helena. Kollektiivi debüütsinglile, mis pääses ka "Eesti laulu" poolfinaali, valmis see umbes kuu aja eest.
Loss Paranoias, kuhu kuuluvad peale Helena ja Vilho ka laulja-basskitarrist Madis Fuchs (25), trummar Andres Mikk (27) ja klahvpillimängija Priit Sootla (33), tegutseb ülemöödunud sügisest. "Ambitsioonitutest teisipäevaõhtustest jämmimistest, et nädalavahetuste siin-seal mängimiste vahelist auku täita, kasvas välja selge mõte teha midagi uut ja täiesti sundimatut. Teha bänd selle kõige puhtamas mõttes ja samal ajal olla väga ambitsioonikad. Teha seda, mis pähe tuleb, mõtlemata, kas see läheks kellelegi peale või mitte. Tunda rõõmu muusika kirjutamisest, tegemisest ja loomulikult esitamisest! Ainult kaverite mängimine ei pakkunud juba ammu mingisugust pinget ega väljakutset," meenutab Vilho. Andrest ja Mikku tundis ta juba varem ning peagi leidis kolmik Madise ja Helena.
Nime Loss Paranoias sai bänd mullu kevadel, kui andis ka proovikontserdi. Nimi on tuletatud USA 1970ndate–1980ndate koguperesarjast "Väike maja preerias". "Tahtsime eestikeelset ja kõlavat nime, mis ühtlasi iseloomustaks meie loomingut. Mõni lugu on tõesti üsna paranoiline ja kiiksuga. Teemadeks on õudusunenäod, mõrvarlikud daamid, fanaatikud jne.," põhjendab Helena.
Stiili vallas meeldib ansamblile katsetada. Seda mõjutavad nii briti, alternatiiv-, raske, bluus-, psühhedeelne, pop- kui ka stoner-rokk. "Vilho teeb pitsapõhja, millele ülejäänud – sealhulgas Vilho ise – hakkavad meelepäraseid komponente lisama, kuni asi lõpuks kõigile söödav on," selgitab Andres, et laulud sünnivad meeskonnatöös. Sõnade kirjutamisel on osavaim Madis. Teised annavad talle ideid ja aitavad teinekord üle mõnest lüngast. Kõigil on võimalus oma loominguga lagedale tulla. Ühiselt, ilma solvumisteta, sõelutakse välja parimad palad.
Lihtne lavašõu
Bändil on materjali juba kahe albumi jagu. "Võime anda kontserte, muretsemata repertuaari pärast. Me ei tahtnud olla see bänd, kes jõuab avalikkuse ette, kui peale mõne loo tegelikult midagi pakkuda pole," sedastab Vilho. Nüüd oli paras aeg "Eesti laulul" õnne proovida ja avalikkuse ette tulla. "Suur osa kevadesse plaanitud debüütalbumist oli juba salvestamiseni jõudnud ja paras hetk oli anda välja esimene singel. Kõik klappis ideaalselt: "Valedetektor" oli üks väheseid, mis mahtus kolme minuti formaati," põhjendab kitarrist võistlusloo valikut ja lisab, et kui Priit laulule 80ndate-hõngulise süntesaatorisaundi juurde pani, lõid kõigil silmad särama.
Kuigi Raadio 2 valis "Valedetektori" nädala demoks ja raadio Elmargi võttis loo soojalt vastu, oli edasipääs pundile ootamatu.
"Järgmises bändiproovis võtsime kõik selle terviseks klaasikese šampust ja pidasime plaani. Mingeid meeletusi pole plaanis teha ja koreograafi ei hakka palkama. Laseme Priidu õel, kes on moekunstnik-stilist, oma riietusele pilgu peale visata, et ekraanil ikka kõik klapiks ja me nunnud välja näeks," räägib
Helena. "Kõik on lihtne. Oleme bänd ja oleme laval, mängime pilli, möllame ja laulame. Etteaste ei erine meie tavapärasest live-show’st," sekundeerib Vilho.
