Saabunud külmalaine võimaldas näha suures toidupoes stseeni, kus turvamees tõstis ukse taha pakase kätte tagasi poes liiga kaua viibinud, kuid mitte midagi ostnud kodutu.
Selge, et poest ei saa kujuneda kodutute päevakeskus, ning usutavasti oleme jõudnud siiski niikaugele, kus kõik soovijad pääsevad kodutute öömajadesse ööbima ning saavad seal pakase ajal ka päeva üle elada.
Suhteliselt uudne on aga Delfi äsjase reportaaži avastus, et neis kohtades käivad ööbimas suhteliselt korralikud tööl käivad inimesedki. Järelikult oleme jõudnud mõtlemapaneva olukorrani, kus ka tööl käival inimesel ei pruugi palgast jätkuda minimaalsegi eluaseme võimaldamiseks. Samuti on paradoks see, et ka eelmainitud poest väljavisatud kodutu juurde peaks vähemalt teoreetiliselt jõudma edeva salliga rahvaloendaja, kes kaardistab eluheidikute eluolu moodsasse sülearvutisse, et nad seejärel uuesti saatuse hooleks jätta. Selle taustal on veidi võlts puhuda juttu riiklikust hoolimisest või riigile kallist inimressursist, kui Eesti ei ole sugugi mitte meie kõigi jaoks, vaid ainult paremale osale meist.
President Ilves on tahtnud kaardistada sada põhjust, miks on Eestis hea elada. Kindlasti neid põhjusi on, kuid juba küsimuse selline asetus peegeldab pigem enesega rahulolu. Loorberitel puhates saavutuste nautimise asemel aitaks elul edasi areneda pidev rahulolematus. Ehk siis tasuks pigem kokku koguda sada põhjust, mis tundub Eestis heaks eluks vajaka jäävat. President Arnold Rüütli võrdlus kahest Eestist ei ela mitte ainult oma sõltumatut elu edasi, vaid üha võimendub. Kel jaksu, hääletab jalgadega ja läheb välismaale tööle, nõrgemad maanduvad kodutute öömajadesse, siiajääjad maadlevad suurte küttearvete ja järgmise palgapäevani väljavenitamisega.
Aga tuleme presidendile appi ja aitame välja nuputada, missugused oleksid peale linnulaulu veel head põhjused elamiseks maal, kus pole poodi, kooli, arsti, postkontorit, pangaautomaati, raamatukogu, bussiliine, töökohti, internetti ega talutavat mobiililevigi!
