Mõni nädal tagasi langesin varguse ohvriks. Lugu sai alguse kenal reedeõhtul, kui otsustasime sõpradega lipsusõlme lõdvemaks lasta ja mõne kesvamärjukese saatel end karaokebaari kuningateks laulda.
Iga etteaste sai suvel soetatud telefonidega kenasti üles filmitud, et järgmisel päeval lõbus õhtu selgelt meeles oleks. Ju siis jäi uhkete telefonidega vehkimine silma vargapoistele, kes need kaasas olnud tütarlapse käekotist tuuri vehkisid.
Baarist väljudes tuli vajadus helistada, kuid sidevahendeid enam polnud. Kaotsi läinud telefonidega ühendust saada oli võimatu – pahad poisid olid need kohe välja lülitanud.
Järgmisel päeval politseisse avaldust kirjutama minnes teatas uurija, et telefonide kättesaamise protsent on väike. Kui mobiil välja lülitatakse, pole võimalik seda jälitada, tuvastada ega omanikule tagastada. Küll ma olin ikka vihane! Oleksin varga tabamisel kindlasti omakohtu peale mõelnud.
Kuigi telefonide tabamine on suhteliselt vähetõenäoline, tahaksin inimestele südamele panna, et nad oma asjade eest hoolt kannaksid. Ridikülisangad tabalukuga kinni, taskud vaid vajaduse korral lahti nööpida ja silm selge hoida – varga näpud on pikemad, kui te arvate!
