Rahva- ja eluruumide loendamine käib täistuuridel. Riik peab teadma oma elanike ja leibkondade arvu ning sedagi, millistes tingimustes elatakse. Võimalikult täpselt. Käimasolev loendus selgitab ju välja, kui palju meid – eestlasi – siis lõpuks on.
Tulemata ei jää tõehetk, kui saame teada sedagi, mida kardetakse – millises ulatuses on viimasel kümnendil aset leidnud väljaränne. Naabrid lätlased ja leedulased on selle mõru pilli juba alla neelanud.
Varasemate rahvaloendustega võrreldes on praegu toimuv kindlasti eriline. Minevikuks saavad kodust kodusse käivad küsitlejad, kõikjale jõudnud internet teeb elu mugavaks. Üle poole elanikkonnast on elektroonilises keskkonnas oma kohustuse täitnud. Maailmas on see ainulaadne praktika.
Kas jälle omad joped?
Ometi pakub käimasolev loendus natuke mõtteainet ja tekitab segaseid tundeid. Kui e-keskkonnas antud aeg läbi saab, siis asuvad tööle päris loendajad nagu muiste. Need 2200 inimest, keda värvati, läbisid tiheda konkursi. Neid intervjueeriti ja koolitati, õpetati eri olukordades käituma. Pandi paika piirkondade juhid. Mõnes regioonis sai etteotsa mees või naine, kes statistikast ja andmete edastamisest ei tea mõhkugi. Omad joped orgunnisid neljaks kuuks töökoha, ja tehtud!
Tuhanded loendajad hakkavad liikuma maad mööda, kaasas sülearvutid ja mobiilid ning sallid uljalt kaela ümber lehvimas. Ainult et... kas neid ikka nii palju oli vaja, kui loendatavate hulk jääb mõnesaja tuhande kanti. Ettevalmistuste tuhinas selline pisiasi kas ununes või ei pööratud piisavat tähelepanu. Sellele pisiasjale ei mõelnud keegi.
Kui rahvaloendust 2008. aastal ette valmistama asuti, pidanuks juba siis selge olema, et põhirõhk langeb seekord internetile. Müts maha nende seenioride ees, kes pusisid mis pusisid, aga pidasid noorematega arvuti käsitsemisel sinasõprust ja said hakkama.
Paar tuhat ametisse värvatud loendajat nõuavad raha. Neile tuleb maksta 1,5–2 kuu eest palka. Lisaks muud kulutused. Koolitajadki ei teinud midagi siniste silmade eest ega lihtsalt armust.
Tuhanded sülearvutid maksid ka midagi, mis sellest, et hulgi ostmise eest tegid müüjad allahindlust. Peale selle vajalikud mobiiltelefonid ning netipulgad.
Mobiilside operaatorid teenivad protseduuride pealt kena summa. Autosõidudki kõige kaugematesse metsanurkadesse tuleb loendajatele kompenseerida. Kõike kokku lüües saame jahmatavad arvud.
Saanuks oluliselt odavamalt
Riik hoidnuks vahendeid rohkem kokku ja saanuks säästetud raha otstarbekalt mujal kulutada, kui keegi oleks teinud õigel ajal suu lahti ja öelnuks: pidage, kallid projektikirjutajad, pikendame elektroonilise loenduse aega veebruari keskpaigani! Kuu aega on ikka vähe. Esimestel nädalatel polnud koormatuse tõttu paljudel võimalik e-keskkonda siseneda. Viimastel päevadel samuti. Kaks nädalat lisaaega toonuks kindlasti juurde veel paarsada tuhat kodanikku. Alles siis oleks küünlakuu teisest poolest lasknud käiku vana järele proovitud variandi. Siingi saanuks kasutada valimistelt saadud kogemusi.
Eelvalimiste aegu on kaubakeskustes avatud jaoskonnad, kus kodanik saab hääletada, kui teda valimispäeval elukohas pole. Miks nüüd ei tuldud selle peale, et rahvaloendusegi ajal anda eakamatele, ent veel ringi liikuvatele inimestele võimalus küsitluse ankeedid täita mõnes suuremad kaubakeskuses, kus selleks ettevalmistatud ruumid, või isegi koolimajas?
Ametnikud viitavad konfidentsiaalsusele ja privaatsusele. Sedagi oleks saanud tagada, kui oleksid eraldatud seintega boksid. Inimene oleks silmitsi ametnikuga ja kõrvalboksis istuja ei häiriks sugugi, sest teda ju eraldatuse tõttu ei näe. Need, kes end ka siis poleks kirja pannud, vaat nende juurde siirdunuks lõpuks koju loendaja. Ning mitte tuhanded, vaid vallas või väikelinnas näiteks paar sotsiaaltöötajat. Nende hoolde jäänuks ka hooldekodus või haiglas viibijate kirjapanemine, samuti elu hammasrataste vahele jäänute külastamine.
Rahvaloendaja töö on kahtlemata eluohtlik, iial ei tea ette, missuguse inimese või leibkonnaga kokku puutud. Politseinikele õpetatakse eriolukordades käitumist politseikoolis, seda tehakse semester või kaks. Rahvaloendajale jagati sellist tarkust kõigest mõni tund, kui sedagi.
Kus on garantii, et kaugesse maanurka minnes või probleemse indiviidi juures ei lange õbluke naissoost rahvaloendaja mõne rünnaku ohvriks.
Igale poole ei võta valla konstaablit kaasa. Imetlen nende julgust, kes peavad statistika nimel oma elu proovile panema Kopli liinidel või Maardu kandis. Neis paigus võib polaaröö oodata iga nurga taga.
Kaugemates kolkakülades pole ka internetti ja nii tuiskab rahvaloendaja suuremasse keskusesse või bensiinijaama otsima tasuta wifi ala ning kui selle leiab, siis edastab andmed keskusele. Pole just kerge töö!
Mitmed vanemaealised on öelnud, et rahvaloendus on taas näide projektipõhisest Eestist. Üks seltskond lõi endale kolmeks-neljaks aastaks sotsiaalsed töökohad. Mis saab neist edasi pärast rahvaloenduse lõppu?
Seniks head loendamist!
