Janika Sillamaa meenutab, kuidas temast 17aastase tüdrukuna sai esimene artist, kes Eurovisionil Eestit esindas
Äsja iseseisvunud vaeses Eestis prahvatas 1993. aastal sädelev uudispomm: me osaleme Eurovisioni lauluvõistlusel, mida seni olime vaid Soome televisioonist jälginud! Eestit esindas Sloveenia pealinnas Ljubljanas 17aastane lauljatar Janika Sillamaa, kes esitas Andres Valkoneni loo "Muretut meelt ja südametuld".
Loomulikult sai esimene Eurovisioni-laulja paugupealt kuulsaks. Nooruke Janika Sillamaa oli enne seda suhteliselt tundmatu, lauljakontol vaid hiilgav osatäitmine pool aastat varem Linnahallis etendunud rokkooperis "Jesus Christ Superstar". Kuulsusele aitas kaasa ka see, et Janika mentoriks Eurovisioniks valmistumisel oli tema õpetaja Otsa-koolis – Jaak Joala.
Janika, kuidas sa ise oma Eurovisioni-aastale tagasi vaatad?
"Jesus Christ Superstar" mängis (ja mängib siiani) minu kujunemises kindlasti palju suuremat rolli kui osavõtt Eurovisionist. See on jäänud üheks olulisemaks elu verstapostiks tänaseni.
Eurovision aga andis ja võttis. Andis nime ja palju kontserte, aga kleepis ka seljale palju silte. Võttis võimaluse kujuneda normaaltempos. Muusikateater ja rokkmuusika kui žanr olid mulle juba siis palju omasemad.
Esimene Eesti eelvoor viidi läbi teisiti kui hilisemad. Sind valiti kohe lauljana välja ja omavahel konkureerisid heliloojate spetsiaalselt sulle kirjutatud laulud. Kas sa tead, miks nii tehti, kuidas seda põhjendati?
Aega oli kohutavalt vähe. Kuna Jüri Makarov, kes oli ka "Jesus Christ Superstari" produtsent, korraldas Eurovisioni Eesti eelvooru, siis lihtsalt võeti mind.
Tolle esimese eelvooru juures mängis vist suurt osa Jaak Joala, kelle õpilane Otsa-koolis olid. Võib-olla sellepärast valiti sind? Hiljem spekuleeriti, et kaalutud oli veel Tanja Izotovat ja Evelin Samueli.
Jaagul oli kindlasti oma sõna öelda. Nii palju kui ma mäletan, olid argumentideks minu noorus, hea lavanärv ja võime puhtalt intoneerida. Tanja ja Evelini osas on jah spekuleeritud, aga minuga seda ei arutatud.
Olid 17aastane. Kuidas selline äkiline kuulsakssaamine sind tagantjärele hinnates mõjutas?
Mõjutas kindlasti. No näiteks ajakirjanikke ma juba sellest ajast eriti ei armasta. Ja see ainult progresseerub. Muus osas ei jõudnudki kohe kohale. Vahetevahel ei suuda ma siiani mõista neid pööraseid emotsioone, mida tuntus ja tuntud inimene kaasmaalastes tekitab: ei äärmuslikku fännimist ega jubedat vihkamist. Mõlemad nähtused on minu meelest inimväärikuse skaala üsna madalas otsas.
Ja samas see meeletu kuulsusekultus. Ise ma mäletan, et ma tahtsin küll kuulsaks saada, aga see polnud seotud mitte pildil püsimisega kusagil lehes või telekas, vaid eeskätt ikka musitseerimisega laval. Muusik olla on kutsumus. Kuulsus on lihtsalt boonus, mis aitab sul lavalist tööd saada.
Kuidas sind esinemiseks ette valmistati? Kas õpetati lavalist liikumist, kaamerasse esinemist, aidati kostüümi valida – selliseid praktilisi asju, mis praegu on vist enesestmõistetavad laulja ettevalmistuse juures?
Aitajaid oli ülearugi. Liikumist natuke näidati, aga põhiline oli see, et: "Ära liigu! Püsi paigal! Siin sellel ruutmeetril on valgus ja kõik!"
Paigal püsimine oli kõige raskem. Kostüümiga oli nii, et mulle toodi palju kavandeid, ja siis ma valisin. Musta kleidi nagu ikka. Seda valikut kritiseeriti, aga see oli enam-vähem ainuke asi kogu süsteemis, kus mul lasti ka kaasa rääkida.
Kuidas tagantjärele oma esinemist hindad? Mis tunne tookord pärast esinemist ja tulemuste teadasaamist oli?
Olin närvis ja laulsin ebakindlalt. Laul on vokaalselt siiani üks raskemaid mu repertuaaris. Liikuva meloodiaga, vahelduva taktimõõdu, mitme kaldumise ja suure ulatusega. Aga väga ilus lugu tänini. Meil oli Joalaga isegi tüli sellepärast. Õpetaja lootis, et Eesti eelvoorust pääseb edasi "Lootus", aga minule meeldis "Muretut meelt" rohkem. Mõlemad Valkoneni lood, aga "Muretut meelt" oli lihtsalt palju minulikum. Jaak arvas, et ma laulsin meelega "Lootust" eelvoorus halvasti. Tegelikult see nii muidugi polnud.
Tagantjärele ma isegi vist saan aru, mis minuga valesti läks. Mul olid küll üsna arvestatavad esinemiskogemused, aga suure publiku ees. Olin selleks ajaks lasteteatris Colombina mänginud üle kümne aasta. Kokku võib-olla mitusada etendust. Lisaks ka "Jesus Christ" Linnahallis. Aga tuim kaamerasse vahtimine ja publiku ettekujutamine on hoopis midagi muud. Teletöö on väga teistsugune. Ljubljanas oli ikka tõesti veider tunne – orkester, kaamerad ja tühi stuudio. Kõik olid umbkeelsed, minuga eesotsas. Ainuke tuttav inimene oli dirigent Peeter Lilje orkestri ees. Helimonitorid ka ei töötanud. See oli lihtsalt loll juhus.
Kui punkte andma hakati, siis ma ikka vesistasin ka, nagu korralik emotsionaalne teismeline kunagi. Seda Balkanimaade "mina sulle ja sina mulle" süsteemi võib ju kiruda, aga eks ma olin ikka nigelavõitu ka. Tagasitulemine oli kohutav. Inimeste vihkamine täiesti arusaamatu.
Praeguseks ma olen muidugi aru saanud, et minuga oldi veel isegi leebe. See, mis praegu meie kommentaariumides ja muudes avalikes suhtlemisruumides noorte artistidega tehakse, on ikka tõesti kohutav.
Viis aastat hiljem osalesid korra veel Eurovisioni eelvoorus. Kas sellest tekkis võrdlusmoment esimese korraga? Mis oli teistmoodi?
Ma olin juba tegelikult otsustanud, et aitab küll. Aga mu ema kirjutas väga ilusa laulu "Viimane valge kuu", ja see pääses lõppvooru. Jäi vist neljandaks. Sellel aastal esindas Eestit "Mere lapsed". Teistmoodi oli see, et ma ei pidanud kogu aeg ise seal kaamera ees olema, sai ikka teisi ka vaadata.
Kas sinu arvates võiks Eesti kunagi jälle proovida seda varianti nagu esimesel aastal: et laulja on kindel ja võistlevad temale kirjutatud laulud?
Ma arvan, et praegu on toredasti. Eriti see 20 laulu süsteem. Kui kunagi tuleks veel ka omakeelse laulu kohustus tagasi, siis ma oleksin tõesti rahul. Aga selle aasta lugude seas on väga palju häid eestikeelseid laule, nii, et võib-olla reguleerub see iseenesest.
Kes on tänavuste esitajate seast sinu lemmikud?
Olen kuulanud ainult osasid, mitte kõiki. Väga meeldivad Lenna, Traffic ja Ott Lepland. Kui rääkida traditsioonilisest eurobiidist, siis on sellel aastal Rolfi lugu päris tore. Ma ütlesin talle ka kunagi, et ta peaks selle teiste lugude esitamise ära lõpetama ja ainult ise kirjutama, tema harmooniad on väga ilusad. Liis Lemsalu laul on ka tore, täiesti ebaeurolik ja ebaeestilik, aga lihtsalt hea lugu ja hea esitus.
Aga milline on su lemmik eurolaul läbi aastate?
Vaiko Epliku "80-s Coming Back".
Millega sa praegu tegeled?
Täpselt praegu kirjutan uut näidendit. Aga suuremas plaanis teen teatrit, vahel laulan ja põhiliselt kirjutan muusikat. Suures osas küll teistele. Vahel endale ka. Oma bändi Famagustaga teeme "Fausti".
Kas kunagi võib sind veel Eurovisioni Eesti eelvoorus ("Eesti laulul") osalemas näha?
Ei tea. Tõesti ei tea. Võib-olla.
