Teravad vastuolud sunnivad masse tegutsema. Vaieldakse koosolekutel ja käiakse loosungitega tänaval. Kolitakse külast linna ja ühest linnast teise ning isegi võõrale maale. Ja keegi ei oska täpselt ennustada, missugune rada toob kõige rohkem õnne ja rikkust.
Üks leer väidab, et Edgar Savisaar õhutab tüli eestlaste ja venelaste vahel. Teise leeri arvates on Savisaare juhitav Keskerakond integratsiooni ja tõelise keelekümbluse näide. Või võtame Eestist väljarände. Pooldajate arvates teisale liikunute pilk avardub, nad õpivad moodsaid ameteid, näevad teistsugust töökultuuri ja harjuvad musta nahavärviga inimestega koos töötama. Tulevad kord tagasi, saavad mujal kogetut siin ellu juurutada. Vastased omakorda halavad: nad ei tule enam kunagi tagasi ja nende lapsed, rääkimata lastelastest, unustavad eesti keelegi ega soovi Eestist miskit teada.
Ajast aega on veeretatud mõtteviisi vanurite lahedast elust. Et vanaduspõlves saab tegelda hobidega, puhata mitmesugustes kohtades ja mitmel viisil, külastada kaugel elunevaid sugulasi jms. Olime selliste arvamustega harjunud, nagu ka pensionäride omavaheliste aruteludega, kus üksteisele antakse nõu, kus poes on söögikraam mõne sendi võrra odavam, kus mis kellaegadel võib loota allahinnatud kaupade väljapanemist jms. Teadagi võetakse sellised arutelud kokku tõdemusega, et pension võikis olla natuke suurem. Ja ootamatult astus vastasleeri asutamiseks sammu presidendiproua Evelin Ilves. Tema arvates ei pea pensionärid kogu aeg pensioni suurusest rääkima, selle asemel võiksid vanurid töötada vabatahtlikena, tasu küsimata.
Kerged ja rasked otsused
Kui kahe leeri vahel kismaks ei lähe, võime ladusat arengut loota. Kõik vastakad seisukohad ei peagi jõudma revolutsioonilisse situatsiooni. Näiteks minister Rein Langi nõue suruda raamatukogudest välja madalama tasemega kirjanike teosed ja kerglase sisuga ajakirjad, ei tohiks põhjustada midagi hullemat kui raamatukogutöötajate ja mitmekesiste huvidega pensionäride porisemise – ja sellega konflikt piirdubki. Ega lähe ju Eesti maausulised 24. veebruaril linnadesse märatsema, kui paraadil askeldab teiste asjameeste seas luteri kiriku peapiiskop või tema asetäitja. Maausulised tõmbuvad eemale ja teevad oma rituaalid vabariigi auks metsavaikuses.
Üks leer väidab, et õige elukvaliteet saavutatakse mudeliga “elukoht maal ja töö linnas”. Teine leer on vastupidisel seisukohal, väites, et internetiajastul võib töölaud asuda maal ja pole mõtet linnas kallist korterit pidada. Kõrvaline isik kehitab õlgu: jäägu igaüks oma arvamuse juurde ning elagu, kus soovib.
Küllap mäletatakse Jüri Mõisa üleskutset Eesti rahvale – kolige kõik Tallinna. Aga raha ta letti ei löönud ja liikumine põhja poole pole väga suurt hoogu võtnud. Sest kitsi Mõisa vastas on müürina seisnud regionaalministrid, kõik sama vapralt nagu nüüd Siim-Valmar Kiisler. Tema sõna maksab riigi eelarveridade täitmisel ja kõikvõimaliku abiraha suunamisel. Ja tema püüab meelitada rahvast vastassuunas – maale, koguni ääremaa servale. Kõiki toetab valitsus ja Euroopa Liit. Ka PRIA, EAS, SAPARD – nende eesmärk on olnud maa ja küla kosutamine. Aga tulemuseks on ometi pooltühjad külad.
Nüüd liigub ajakirjanduses idee asustada unnesoikunud külade rahvas linnadesse (pealinn välja arvatud). Plaani välja käinud uuringufirma Fortum & Ariko spetsialist Kalev Petti on nähtavasti kõikide abikanalite summad kokku löönud ja kalkuleerinud, kui palju kulub uute elamute, lasteaedade, koolide ja hooldekodude ehituks, maainimeste ümberõpetamiseks ja töökohtade loomiseks. Kõigepealt võiksid uue elupaiga leida pensionärid ja töötud, neist viimased leiaksid rakendust uutele tulijatele mõeldud objektidel. Ka õpetajad ja kasvatajad tuleb kaasa võtta.
Teine variant oleks võtta aktsioon käsile paikkondade järgi, näiteks aastaga likvideerida ühe valla kolm küla. Järgmisel aastal neli. Jne. Küla tühjendamisel tekib kõigepealt probleeme kinnisvaraga. Kes valvab tühjaks jäänud talu? Või ostab riik maad-metsad ja hooned? Võib tekkida pikki kohtuvaidlusi. Oletame, et suure talu maa hind katab eluaseme hinna linnas, kuid maal leidub ka kinnisvarata ja vaid tühises väärtuses varaga inimesi. Kas nemad jäävad uue eluaseme hinna riigile võlgu ning maksavad elupäevade lõpuni?
Kalev Petti idee järgi võiks paigale jääda põllumajandussaaduste tootja, arvutil töötaja või turismitalu, kuid raske on ette kujutada sellise saarekese toimimist. Arvutimeeski vajab talvel lahtilükatud teed. Mõni jääb töövõimetuks ja vajab kõrvalist abi, naabreid aga pole. Kust võtab vallavalitsus vaba inimese? Või mis vallast ja lagedaks muudetud maast üldse peaks saama? Raske on ette kujutada maaelu, mis ei kujuta endast sotsiaalset keskkonda. Vastastikuse tarbimise kõrval vajatakse ju esmajoones inimlikke suhteid.
Jäägem optimistideks
Optimismi ei või ometi kaotada. Ühe teooria järgi hakkavad maata ja tootmisvahenditeta rahvamassid mässama ja kehtestavad sotsialismi. Mitu aastakümmet armetus sotsialismis maata ja töövahenditeta elanud eesti rahvas aga kehtestas kapitalismi. Meie päralt on tulevik!
