Mul on juba pikemat aega ühe noormehega selline väga huvitav n-ö läbisaamine. Me saame nagu üldiselt täitsa hästi läbi ja meie vahel on pikemat aega säde olnud, aga kumbki ei tee omalt poolt midagi.
Niisiis, ta on Eesti noormees, kes elab Soomes. Kui ta Eestisse tuleb, siis tuleb külla ja me saame olla 15 minutit koos ainult ja siis peab juba edasi liikuma, et tegelda oma asjadega. N-ö kiired asjad. Ja lubab, et viib mu välja ja et me saame oma küsimustele vastused.
Siis ühel hetkel tal on jumala suva, kus ma olen ja mis ma teen. Ilmselge, et ma ei hakka peale ka käima ega talle helistama. Ei tahaks eriti pealetükkiv olla. Ja siis kui temal näiteks mind jälle vaja, siis võib kas või 200 km maha sõita, et mulle tsau öelda ja kallistada. Viimane kord ma lihtsalt ütlesin talle, et ma ei ole talle mingi narts, keda ta saab siis, kui vaja on ja lükkasin autoukse kinni.
Ja siis ta MSNis kirjutab, et ei taha minust midagi kuulda ja et ma jätaks ta rahule. Ma ütlesin, et kui ta arvab, et see on talle parem, siis ma ei saa ju sundida inimest endaga suhtlema. Ja siis, kui ei suhelnud nii, nagu ta tahtis, siis oli jälle nii et: «Oi, tsau, kullake, kuidas sul läinud on?»
Tahaks nagu teada, et mis asi ta peas toimub.
Stella:
Pikk, mitu kuud kestev ootus, millele järgneb 15 minutit kestev närviline kohting ja see on sinu arvates «täitsa hea läbisaamine»? Vähesega lepid, tüdruk. Et siis siiani poiss sai sind, kui tema seda tahtis? Hooli endast rohkem, sest sa kirjutad teie viimasest kohtumisest, mis lõppes tüliga. Väsitav, tüütu, alandav... mis iganes, kuid mingil juhul ei saa sellist läbisaamist huvitavaks pidada.
Tahad teada, mis toimub noormehe peas? Mitte midagi erilist. Tema peas on ühel ajal kümme erinevat mõtet ning ühegi mõtte ega inimese peale ei kuluta ta ennast ega oma aega liiga palju. Sina oled tema jaoks kõigest üks täitsa kena tüdruk, keda aeg-ajalt kallistada – kui kokku saame, siis räägime!, ei midagi rohkemat.
