Kuidagi väga halvasti kukkus asi välja ühe minu kauaaegse sõbrannaga. Sügisest saadik kavatsesime kokku saada, aga kavatsuseks see jäigi. Nagu alati, tuli iga kord midagi kiireloomulist ette, viimasel tunnil helistasin talle ja palusin vabandust.
Uue aasta esimesel nädalal me lõpuks saime kokku, ma võtsin koguni kaks päeva tema jaoks, käisime teatris ja pärast istusime kohvikus. Ma tõepoolest püüdsin teha kõik, et me mõlemad naudiksime seda ühist aega.
Täiesti ootamatult kukkus minu hea plaan läbi. Teatrisse tuli sõbranna vastumeelselt, ta ei olnud millestki vaimustuses.
Täitsa jäi selline tunne, et ta teeb seda kõike sunniviisil, minu pärast. Juttu kui sellist meie vahel polnudki, õhtul läks ta varem magama. Järgmise päeva lõuna ajal teatas, et ta on otsustanud planeeritust varem koju tagasi sõita. Mis tal pähe lõi, ma ei saa aru. Kas tõesti hakkame vanaks jääma, et enam miski ei huvita ega eruta. Räägitakse ju, et aastatega inimesed muutuvad.
Stella:
Teadlased väidavad, et inimese ajus toimuvad olulised muudatused – ja mitte paremuse poole! – juba 40. eluaastast. Rääkimata siis keha väsimisest.
Te ei maini küll oma ega sõbranna vanust, kuid see polegi praegusel juhul tähtis. Põhjus, miks sõbranna külas olles niiviisi käitus, pole ei vanuses, väsimuses ega kehvas tervises. Poole aasta või rohkemagi jooksul ei leidnud te tema jaoks ainsatki hetke. See pole etteheide, ja seda ei teinud ka sõbranna teile. Ta tuli, kui te lõpuks selle aja leidsite ja teda kutsusite. Kuid see oli tema valik, et ta suurt õhinat ega vaimustust üles ei näidanud ja koju tagasigi sõitis varem.
Edasine sõltub suuresti teist endast. Kas piirdutegi kohustusliku küllakutsega või läheb teile tõepoolest korda, millest teile lähedane inimene mõtleb ja mida tunneb.
