Meie väikesel 5aastasel pojal on üks probleem. Tal on väga elav kujutlusvõime ning ta on veendunud, et meie elu on raamat, mida loeb karu.
Asja teeb problemaatiliseks tema veendumus, et nii kui karu raamatu kinni paneb, siis meie elu lõpeb. Ta ei julge üksinda magama jäädagi, kartes, et raamat muutub siis karule igavaks ning too paneb raamatu kinni.
Tavaliselt saame ta magama, kui mina või mu abikaasa talle unejuttu loeme ja ta seda kuuldes uinub. Mul pole õrna aimugi, kust ta sellise idee on endale pähe võtnud, kuid nii on see olnud juba pool aastat. Kas see on normaalne ja kuidas aidata tal sellest hirmust üle saada?
Stella:
Inimeste elu valitsev mõmmik, see idée-fixe võis lapsukese mõistusesse kinnistuda näiteks mõnest telerist nähtud filmikatkest või moodsa aja lasteraamatust.
4–5aastaste fantaasiamaailm on piiritu, ka jääb väikeste inimeste hirmude tekkepõhjus meile, täiskasvanutele, sageli arusaamatuks. Oma hingest soovime neile kõige paremat, üritame aidata... kas või rahustavate unejuttude kaudu. Päris kindlasti on see parim, mida te oma väikese poja uinumiseks teha saate.
Õnneks on väikesed lapsed nagu seened, nad kasvavad iga päevaga. Saavad suuremaks, muutuvad julgemaks ja avastavad enda jaoks maailma. Poja hirm teie pere eluraamatut lugeva karu pärast võib kaduda iseenesest, niisama ootamatult, kui see tema peakeses tekkis. Rahu ja rõõmsat meelt teile kõigile!
