Noorele armunud inimesele sõnade pealelugemine on mõttetu, ent ikkagi: mida kaugemal seisab teie väljavalitu teie maast, kultuurist ja tõekspidamistest, seda tõenäolisem on võimalus hiljem valusasti kõrvetada saada. Ning Eesti kohtult abi loota ei ole.
Eile kajas meedias vastu Monika lugu, kelle väikelapse otsustas Eesti kohus anda tema itaallasest isa kasvatada. Hoolimata sellest, et tütart on kogu aeg kasvatanud ema, kes naasis Eestisse pärast veendumist, et kooselu lapse isaga on eri kultuuritaustast tulenevate lahkarvamuste tõttu võimatu. Lapse elukohaks tuleb määrata riik, kus laps seni on veetnud suurema osa oma elust, tõdeb Haagi lapseröövi vastane konventsioon.
Monika lugu ei ole kahjuks ainus. Ikka ja jälle kuuleme, kuidas algul õrn ja armastav välismaine abikaasa on mõne aja jooksul pärast pulmi muutunud vägivaldseks koletiseks. Eriti lõunapoolsetes maades. On juhuseid, kus naised on sattunud sisuliselt haaremisse, sageli piiratakse oluliselt nende liikumisvabadust ja muid põhiõigusi.
Eriti hulluks läheb asi, kui välismaal abiellunud Eesti naine tõdeb, et kooselust ikka midagi välja ei tule, tahab lahutust ja soovib loomulikult last enda juurde jätta. Ei maksa hellitada illusioone – ka näiteks Lääne-Euroopas on naine kahtlaste elukommetega idaeurooplane ja üsna enesestmõistetavalt mõistetakse laps isa kasvatada. Mis veel islamimaailmast rääkida, seal pole üksikul valgel naisel üldse mingit lootust pädevat abi leida. Monikal on isegi vedanud, et tema asja arutatakse Eestis ja ta ei ole abituna võõras keskkonnas, oskamata keelt.
Iseasi, et Eesti kohus on seni kahes astmes langetanud otsused Monika kahjuks. Aga see on meile paraku omane. Kas te kujutate ette, et Monika peaks oma lapse ära andma, kui ta oleks USA või kas või Venemaa kodanik? Küllap otsitaks seal viimseni võimalusi, et laps ema juurde jätta.
Õnneks pole kohtuveskid seda juhtumit veel kõigis instantsides lõpuni jahvatanud. Kui vaja, minnakse Euroopa Inimõiguste Kohtusse.
