Juba pikki kuid, et mitte öelda aastaid etendatakse kultuuri- ja poliitavalikkusele aina tragikoomilisemaks kiskuvat tõsielu(seebi)ooperit kunstiakadeemia ehituse ja mitteehituse paljuharulistel teemadel.
Kord on venimise põhjus naabermaja varjukartus, kord autotallid, mille andmist ei tagata. Mulle kui Tallinna Ülikooli lõpetanule ja elupõlisele ajakirjanikule näis vahepeal, et tillukesele kunagi kunsttööstuskooli väga kitsale krundile juhtumisi asetunud EKA võidaks ühendada-liita Tallinna Ülikooli kampusega. Sealgi päris palju humanitaaralasid ja vägagi loominguline õppe- ja teadustöökeskkond. Ja seal ikkagi aina ehitatakse, filmikunstikõrgõppe tarvis näiteks päris viisakat hoonet. Ja põhimõtteliselt – mis vahet seal filmikunstnike õpetamisel ja näiteks disainil, maalimisel-graafikal või skulptuurilgi nii väga on?
Teine võimalus oleks ühitada rektoraadid ja õppesuunad muusikaakadeemiaga, kunstiõpet jääks kureerima üks prorektoritest. Sinnagi saaks mõne lisaõppehoone püstitada, kesklinn pealgi. Arhitektuuri õpetamise võiks vabalt jätta tehnikaülikooli hooleks. Kindlasti ei soovi üldmõistes kahe kaunite kunstide pisikese kooli juhtkond mõeldagi ühinemisest, saadavat võimalikku päris suurt sünergiat nad lihtsalt oma ühistulevikuga seoses ei taha tunnistada.
Ja kolmas võimalus oleks siirata kunstiakadeemia hoopistükkis uhke kumu hoone naabrusse, mitte Viimsisse ega Rahumäe metsa alla. Küllap koostöös Tallinna linnavalitsusega sealne krundilaiendus üsna kähku võimaldataks, ja nõndaviisi tekiks Kadrioru taha jumekas-perspektiivikas kunstilinnak või -kvartal.
Sest milleks jonnakalt kinni hoida tibatillukesest vingusest ehitusplatsist kaubamaja kõrval, kuhu ehitada loodetavas müra keskel kõrguvas torn- või obeliskjas kõrgehitises kuluks märgatav osa tööajast liftis üles-alla pendeldamisele?
