Rahvaesindajad, kas teil on sularaha kättesaamisega raskusi olnud?
Eile kinnitati Swedbankist, et Toompea lossi jääb sularahaautomaat alles. Sellest loobumist kaaluti 2009. aastal, kuid viimaks otsustati alles jätta, sest läheduses palju pangaautomaate pole. Samal arvamusel ollakse Swedbankis ka praegu.
Sularaha kättesaadavuse kohta palusime aga vastata eelkõige neil saadikutel, kes pärit maalt.
Marko Pomerants (IRL)
Rumal on eeldada, et igal pool kaardiga maksta saab. Teinekord võib autokaupluses saada, aga kusagil maakonnakeskuse kohvikus mitte, sest omanik ei taha panka «nuumata». Igapäevased maainimesed oskavad kindlasti planeerida – minu äi peab suutma kaks korda nädalas otsustada 10 minutiga, kas ta saunaõlut lavkast ostab või mitte. Linnamehel on võimalik sellele iga päev 12 tundi aega mõelda. Oleks tobe väita, et sularahaautomaatide arvu vähendamine maainimeste elu keerukamaks ei muuda. Sama on kauplusevõimalustega. Eriti üksikutel väheliikuvatel vanainimestel, õnneks saab pensioni koju tellida.
Peep Aru (RE)
Regionaalpoliitiliselt oleks väga hea, kui asjasse puutuvad ettevõtted ja ametkonnad leiaksid koos lahendusi, et mittetasuvad, kuid mõistlikuks eluks hädavajalikud teenused oleksid kättesaadavad. Kogu elu ei saa hinnata ainult efektiivsuse ja tasuvuse seisukohast, võiks hinnata ka turvariske, mida toob kaasa ääremaastumine.
Kajar Lember (SDE)
Kindlasti on sularaha kättesaadavus maal probleem. Ettevõtjana maapiirkonnas tegutsedes on juhtunud, et lähim töötav sularahaautomaat jääb 30 km kaugusele, ja see pole küll ettevõtlust soodustav tegur.
Inara Luigas (KE)
Olukord, kus maainimene peab palkama kellegi isiklikult arvelt eurosid tooma, on absurdne. Minul on see vahemaa kaheksa kilomeetrit, lähim pangaautomaat on Värskas. Harvad pole juhtumid, kui automaat ei tööta. Teine automaat asub 25 km kaugusel. Maal omavahel arvlemiseks online ei tööta. Seal peab sularaha kogu aeg majas olema. Teatud tingimustel peab riik olukorda sekkuma ja looma maale rahuldava pangaautomaatide võrgu. Kas või seadustega sekkudes.
Jaan Õunapuu (SDE)
On pagana kahju, et elu maal suretatakse panga- ja postkontorite, päästekomandode, koolide ja poodide kinnipanemise tõttu välja. See on õhukese riigi pooldajate panus Eesti terviklikku ja tasakaalustatud arengusse. Sularaha kasutan sageli, eriti maal poes või külamehe käest üht või teist teenust tellides. Saaremaale suvekoju sõites võtan alati raha Kuressaares, sest ekstra on ebamugav 40 km kaugusele raha järele sõita.
Annely Akkermann (IRL)
Kihnu vallavanemana pidasin läbirääkimisi Swedbankiga Kihnu saarele makseautomaadi saamiseks. Pank soovis küll teha Kihnu vallavalitsuse arveldusi, kuid automaati püstitama ei nõustunud. Varem, ASi Kihnuranna juhina sõlmisin lepingu Swedbankiga, et saarel asuvast kauplusest saaks sularaha välja võtta. Nii ei kogunenud kassasse palju sularaha ja raha tegi saarel mitu tiiru. Tehinguid võimaldavad makseterminalid läksid kasutusest välja. Täna on võimalik saarel raha saada postipanga kaudu, aga võrreldes pankade makstava hoiuseintressiga, on see teenus kliendile väga kallis. Suured äriettevõtted tegelevad äraspidise regionaalpoliitikaga.
Aivar Sõerd (RE)
Pole probleeme olnud, sest elukoha läheduses pole pangaautomaati kunagi olnud, kuigi Randvere küla Viimsi vallas on 1600 elanikuga Eesti mõistes väga suur asum. Tegelikult pole seal ka sularaha vaja – külas pole õiget kauplustki, muudest äridest rääkimata. Hoopis tähtsam on toimiv kogudus ja kirik, mis on seal olnud aastasadu ja jääb ka tulevikus.
Sularaha kättesaadavuses ei näinud probleemi Tõnis Kõiv (RE), Lauri Luik (RE), Meelis Mälberg (RE), Viktor Vassiljev (KE) ja Rainer Vakra (KE)
