Pankade kasuminumbreid vaadates jääb arusaamatuks, miks põhjendatakse pangaautomaatide võrgu koomaletõmbamist kokkuhoiumeetmetega. Näiteks Swedbank on teatanud, et võtab sel aastal maha 22 pangaautomaati ja veel 10 asukohta on kavas muuta.
Mullu teenisid Eesti kommertspangad Eesti Panga andmetel kokku 663 miljonit eurot puhaskasumit. See teeb 502 eurot kasumit iga Eesti elaniku pealt. Võiks öelda, et panganduses on lausa enneolematult head ajad. Miks siis ometi kasutatakse niivõrd drastilisi kokkuhoiumeetmeid, nagu pangaautomaatide arvu vähendamine?
Põhimõtteliselt võib ju pangast aru saada. Mida vähem sularahaautomaate, seda rohkem peavad inimesed tegema kaarditehinguid. Panga jaoks jääb vähemaks tüütut ja kulukat sularaha käitlemist, pealegi saab ta oma tasu iga kaardimaksetehingu pealt. Ärme unusta sedagi, et ka kaardimakseterminali rendi eest tuleb poepidajal maksta.
Ainult et… On suurtes Selveriteski vahel kassadele ilmunud silt «Vabandage, kaardimaksed häiritud».
Kujutame ette olukorda, kus maal elav kodanik läheb 10 kilomeetri kaugusele poodi, kus kaardimakseid mingil põhjusel teha ei saa, ja lähim sularahaautomaat on paarikümne kilomeetri kaugusel.
Vaatame nüüd veel korra pankade kasuminäitajaid. Mõtleme oma II samba kohustusliku kogumispensioni raha põlemisele. Vaatame otsa faktile, et kallimalt kui Eestis saab
ettevõte pangast laenu veel vaid Portugalis ja Sloveenias. Ning regionaalminister Siim-Valmar Kiisleri mõte teha sularaha kättesaadavus maal pankadele kohustuslikuks tundub aina sümpaatsem. Pealegi annaks see neile teretulnud võimaluse näidata oma hoolivust, sotsiaalset empaatiat ja muid pankadele väidetavalt igiomaseid väärtusi, millest meile muidu ilusate reklaamklippide kaudu teada antakse. Mäletate ju, «Sinu lähedal. Sinuga koos.»
