Kunstiakadeemia koht on kesklinnas, selles pole mingit kahtlust. Põhjus on väga lihtne: tänapäeva maailmas ei ole kunstist suuremat jõudu ja tugevama ees tuleb lömitada.
Kunstist kõrgemat väge ei ole olemas, võtame näiteks jumala ja väliskapitali, traditsioonilise ja tänapäevase kõrgema jõu – nad mõlemad olid alguses kunsti alandlikud teenrid ja õige pea said neist kunsti ohvrid.
Kunst troonib aujärjel
Mingil põhjusel ei ilmuta jumal ennast kartulivagude vahel ega rahavahetaja putkas, ei treipingi huugamises ega kontoriroti arvelaua klõbinas. Kõiksuse looja ja valitseja eelistab kunsti, küllap sellepärast, et see on kõige tõhusam vahend inimhingede valitsemiseks. Kunstikeskkonnas tunnevad ennast ühtviisi hubaselt nii käsk, kulg kui ka püha sõda. Ei ole jumalat ilma kunstita, šamaan ja paavst on kunsti ees võrdsed, üks sõltub trummist ja teine orelist.
Kui me uurime nüüd lähemalt kirikuid, pühakirju ja koraale, siis kindlaid tõendeid jumala kohta me ei pruugigi leida. Religioosse kola kunstiväärtus on aga ilmne, lummav ja kui viite ühe korraliku ikooni turule, maksab see raha ja mitte vähe. Kunsti väärtus on teaduslik fakt, jumala eksistents aga nii ja naa, pigem naa.
Läks aega mis läks, aga lõpuks murdis kunst jumala selgroo, istus tema aujärjele ja kõlgutab seal siiamaani lõbusasti jalgu. Jumalate moraal, filosoofia, sõnum, ettekuulutused ja käsud on leidnud koha ajaloo prügikastis, jumalik kunst ent näib olevat igavene. Ürginimese koopajoonistused vaimustavad meid tänapäevani, liigutavad hingepõhjani ja lummavad täielikult, nende autorite koopad ja pihukirved aga panevad meid paremal juhul muigama.
Poliitkerjuste niiskeid kutsi-kasilmi vaadates võib jääda ekslik mulje, et väliskapital, tootmine, pangad ja kogu see kapitalistlik paradiis on midagi seninägematut, eriti võimast ja igavest. Kaugel sellest, nii nagu jumal ennemuiste, püsib ka rahavõim ainult kunstil. Rahademokraatia mudel on väga lihtne: pööbel uimastatakse meelelahutuse ja meediaga, see tähendab odava massikunstiga, eliit orjastatakse pististega, mida nad vajavad valimiskampaania korraldamiseks, seega reklaami, PRi ja meedia ostmiseks.
Pankur ei lähe ajalukku
Reklaam on kunst, meedia ja avalikud suhted samuti. Loomulikult on see mandunud kunst, aga loomastunud inimkond nõuab allakäinud kunsti. Kuid tänapäeval ei ole ka kõrgkultuur ja profikunst kusagile kadunud. Tootedisain on see, mis paneb raha liikuma ja massid tegema seda, mida nad tegema peavad: kummardama kunstipäraste toodete ees.
Me teame kindlasti Eesti ajaloost nimetada mõnd kunstnikku. Kui mitte kedagi teist, siis vähemalt Viiraltit, aga kas me teame mõnd Eesti Vabariigi aegset pankurit või töösturit? Pankureid ei tea keegi ja töösturitest meenub ehk Lorupi või Taska nimi, kelle tooted olid kunstipärased ja on seda siiamaani.
Kunstipärasus ei ole kindlasti mitte pelk investeering tulevikku, vaid ka ainus võimalus oma investeeringud üldse tagasi saada. Ületootmine ja aina odavalt tootmine on tõsiasjad, kus ainsaks müügiargumendiks on toote välimus. Hea näide on õunapildiga elektroonika, kallim ja ilusam müüb mis mühiseb.
Välimus loeb, hind loeb ja head hinda makstakse ainult välimuse eest. Ei ole moevidin millegi poolest parem kui tavaline, disainerikingad on tehniliselt alati viletsamad kui sõdurisaapad, aga vaata hinnavahet!
Toyota tehases võid sa igal pool ringi jalutada, aga disainiosakonda sind ei lasta. Miks? Uks on kinni ja valvur on ukse ees. Sest disain on püha. Kõigil sõidukitel on rool, neli ratast ja tagatuled, ka Brasiilia ja Hiina autod sõidavad, aga ainult mõnda neist vaadatakse ja kadestatakse. See imevägi, mis paneb meil ilusaid asju vaadates suu vett jooksma, on disain, see on pakkimise kunst. Peaaegu alati tähendab disain junni pakkimist kunsti sisse.
Kunsti tipp on meelelahutus
Kunst on endale allutanud nii pangad, poliitika kui ka tootmise, lihtsast tarbijast rääkimata. Mis on Ameerika tootmisest pärast Hiina avastamist järele jäänud? Ainult meelelahutustööstus, see moodustab kolmandiku jänkide ekspordist. Peale selle veel valerahategemine ja erinevad õhumüügiteenused. Kui tahad olla suur nagu Ameerika, siis ole suur meelelahutuses.
Meelelahutus on lihtne asi ja läheb iga päevaga lihtsamaks. See on osa kunstist, millest me aru saame. Kes valitseb meelelahutust, see valitseb maailma, sest tema ütleb, mis on hea ja mis on halb, mida osta ja mis jalge alla trampida, kes tuleb maha tappa nagu koer ja kellele tuleb nutulahinal kaasa tunda. Meelelahutus on tõe monopol.
Nii et ärge norige kunstiakadeemikutega, nende käes on reklaam ja tootedisain nüüd ja igavesti, nemad teevad maailmast selle, mis ta on ja teevad elu elamisväärseks. Ärge tulge ütlema, et kunsti pole vaja. See on sama tark jutt kui öelda, et inimene peab olema nii kole, nagu jumal ta lõi, ja elama koopas.
Ainus koht, mis inimesel võib olla kole, on tema pea sisemus, mõtteid pole vaja kammida, ideid pole vaja pesta ja erinevalt varbaküüntest pole kihusid vaja lakkida. Hing võib elavalt mädaneda, seda ei osta keegi, aga keha ja asjad peavad meil olema disainitud võimalikult kalli raha eest, need peavad olema maailma parimad.
Kui me üldse tahame inimeste nimekirjas püsida, siis peavad meie välimus ja asjad olema universumi kõige-kõige-kõigemad, aga see saab juhtuda ainult siis, kui meil on kõiksuse parim kunstiakadeemia, sest me jõuame osta ainult Eesti tippdisainereid. Elu on selline, meelelahutuse lummus on totaalne, selle vastu ei saa mitte keegi. Pool tosinat Rooma keisrit esinesid rahvale gladiaatoritena, küllap näeme varsti ka Rockefellereid pornofilmis. See aeg on lähedal.
