Selgub, et vana hea telegrammi peale tänapäeval enam loota ei saa. Ei mingit tundides mõõdetavat kättetoimetamist – kunagi kiireim teate edastamise vahend venib nüüd samal moel lihtkirjaga.
Meie tänases lehes on lugu sellest, kuidas Muugal elav pensionär sai teate Pihkva oblastis elanud sugulase surmast kätte alles siis, kui kadunuke juba mahagi oli maetud. Kuigi teate saatjad tegutsesid heas usus, et telegrammi on kõige kiirem nende kasutada olev võimalus. Kadunukese Eesti-sugulaste telefoninumbrit nad kahjuks ei teadnud.
Ent juhtus midagi drastilist. Reedel, 13. jaanuaril antud telegramm jõudis veel samal päeval ilusti ka Tallinna, kuid adressaadile toimetati see kätte alles esmaspäeval, 16. jaanuaril. Ei mingit allkirja vastu üleandmist – telegramm tuuakse tänapäeval adressaadile kätte lihtkirja kujul, pistetakse postkasti.
Selgub, et telegrammidega ei tegele enam ei Eesti Post ega Elion, kellelt seda võiks eeldada, vaid Telegraf OÜ. Viimane kinnitab, et tegi kõik õigesti: üritati leida andmebaasidest adressaadi telefoninumbrit ning kui seda ei leitud, anti telegramm edasi Eesti Postile, kes selle siis kätte pidi toimetama. Ja toimetaski, ainult et mitte reedel ega laupäeval, vaid esmaspäeval, kui adressaadi seisukohalt võttes oli hilja.
Eesti Post väidab, et telegrammide laupäevane kojukanne lõpetati juba aastaid tagasi. Seda ei saavatki teha, sest kirjade sorteerimiskeskus puhkepäevadel lihtsalt ei tööta. Nii olemegi jõudnud olukorrani, kus tellitud ajalehed viidi selsamal laupäeval sellelesamale adressaadile kätte, kuid telegrammi mitte.
On päris häbilugu, et telegramm, mille kiirest kohalejõudmisest on saatja ilmselgelt palju enam huvitatud kui kirja puhul, on tänapäeval aeglasem ja ebausaldusväärsem sidevahend kui paarkümmend aastat tagasi. Adressaadile jääb sellest absurdsest loost mälestuseks ümbrik, millel 13. jaanuari Tallinna postitempel ja Maardu tempel 16. jaanuarist. Niisiis liikus kiri pealinna ja Muuga vahet kolm päeva. Tempoks tuleb nii kolm kilomeetrit päevas.
