Kui vürst Potjomkin korraldas keisrinna Katariina II-le reisi Ukraina lõunaossa, lasi ta teele jäävatele põldudele külvata nisu, ehitada reisimarsruudile mõned lossid, küladesse uhkeid maju ja triumfikaared. Aednikud kujundasid teeäärsed metsad ja võsa ning loomulikult aeti imperaatorit tee äärde tervitama pidurõivais talupojad.
Kakssada aastat hiljem tähendab väljend «Potjomkini küla» meie jaoks näilist heaolu, unelma pakkumist tegelikkuse pähe.
Vaesest aadliperekonnast pärit Grigori Aleksandrovitš Potjomkin oli tegelikkuses suure töövõimega tark administraator, kes asustas Krimmi, asutas Simferoopoli, Sevastoopoli, Dnepropetrovski ja Hersoni ning osales edukalt ühes riigipöördes ja kahes sõjas.
Müüdikeskne Eesti
Eesti külavanemal nimega Andrus Ansip ei ole vürstiga võrdväärseid saavutusi ette näidata, kuid potjomkinluses lööb ta Potjomkinit pika puuga. Ansip on pärit ühest teisest ajastust, kus üksikud kitsaskohad, mis takistasid teed helgesse tulevikku, likvideeriti kampaania korras. Ajastust, kus truudus parteile ja valitsusele oli olulisem kui inimlikkus ja püsiväärtuste hindamine. Ajastust, kus paber kannatas kõike.
Avalikku arvamust kujundatakse Eestis järjepidevalt müüdi- ja vormikeskselt. Meie peaminister teab suurepäraselt, et on olemas väikesed valed, suured valed ja statistika. Ta pole ennast väikeste valedega kunagi vaevanudki, vaid läks kohe statistika peale üle.
Viime töötukassa vahendid valitsuse käsutada, saadame tülikad partnerid töötukassa nõukogust puu taha ja saame taas kord riigieelarve kunstlikult tasakaalu.
Ansipi ja Laari valitsuse mure ei ole mitte Eestimaa jätkusuutlik areng ning siinsete inimeste heaolu ja kindlustunde tagamine, vaid arvudega manipuleerimine ja näilisuse loomine. Näiteks paljuräägitud elukestev õpe on puhas potjomkinlus: 80% juhtudest tähendab see ühepäevast koolitust. Ma pakun, et CV koostamine ja arvuti algõpe näiteks. Ning taas linnuke kirjas!
Vürst Potjomkin suutis lühikese ajaga asustada Krimmi poolsaare pea miljoni elanikuga ja tagas niiviisi Venemaa julgeoleku ikka ja jälle ähvardava Türgi ohu vastu. Peaminister Ansipi poliitika toob endaga kaasa Ida-Virumaa järk-järgulise tühjenemise elanikest, mis mõjub meie julgeolekule äärmiselt negatiivselt. Narva on juba sisuliselt ära antud. Ida-Virumaa arengukava on valitsus prügikasti visanud, sest see pole seksikas ja ei anna Brüsseli koridorides punkte juurde.
Tõeline potjomkinlus on Juhan Partsi ainuisikuliselt läbi surutud otsus ehitada Narva uus põlevkivijaam (mis on määratud suurema osa ajast seisma), hinnaga miljard eurot, ja põhjendada seda julgeolekukaalutlustega. Juhan Parts ehk ei tea, et kui Venemaa alandab Narva veehoidlas veetaset kahe meetri võrra, siis lendab see julgeolek vastu taevast.
Kahtlased mängud gaasi ja elektriga
Potjomkinlus energiasektoris on ka Eesti Gaasi gaasitoru natsionaliseerimine, eesmärgiga see Eleringile kinkida. Tarbija jaoks kasvab gaasi hind ülekandetasude võrra ja see pole mitte väike summa. Elektri hinnast näiteks moodustab elektri hind tarbijale vaid kolmandiku. Kaks kolmandikku on aktsiis ja ülekandetasud. Maagiline sõna «julgeolek» lubab palju rumalusi teha. Ikka ühiskonna kahjuks ja mingi abstraktse persooni või kollektiivi kasuks.
Paradoks seisneb selles, et oma riik on meie ühiskonna ribadeks tõmmanud. Kui riik on meil Ansipi väitel eeskujulik ja suurepärane, siis ühiskond seevastu on üsna haige ja muserdatud. Isamaalisus seostub paljude jaoks geograafilise Eestimaaga, mitte tänase Ansipi riigiga.
Tänane Eesti riik on taandunud valitsuseks, riigikoguks, jõustruktuurideks ja ametnike armeeks. Isegi omavalitsusi tõrjub ja halvustab riik järjepidevalt, andes neile aina rohkem ülesandeid ja tõrjudes endalt vastutust. On olemas riigikohtu otsus märtsist 2010, mis käsib riigil jaotada omavalitsuste ülesanded riiklikeks ja omavalitsuslikeks. Aga valitsusel pole sellise pisiasjaga aega tegelda.
Valitsust ei huvita ühiskond või ühiskonnas toimuv. Neil seal on oma huvid ja meie siin peame ise vaatama, kuidas hakkama saame. Ja need, kes hakkama ei saa, on luuserid või kesikud, sest Potjomkini külas ei ole nõrku ega haigeid, ammugi mitte vaeseid inimesi – hoidku jumal selle eest!
Püsime tänu eurorahale
Praegu on veel võimalik arvudega manipuleerida. Töötukassa kaaperdamine oli valitsuse viimane õlekõrs riigieelarve tasakaalu säilitamiseks – edasi läheb juba raskeks. Riigieelarve tulud on viimase nelja aastaga suurenenud 29%, kuid kulud on samal ajal suurenenud 62%.
Riigi püsikulud on juba täna 75% riigieelarvest ja pensionide maksmiseks tegelikult raha ei ole. Aastal 2015 tuleb millegi muu arvelt leida juba 500 miljonit eurot, et pensionid välja maksta. Aastal 2019 saavad otsa Haigekassa rahad ja ka tervishoiusüsteemi tuleb hakata toetama millegi arvelt.
2/3 töötajatest saavad keskmist või alla selle palka ja 27% töötajate tööhõive tagab avalik sektor. Eesti erasektoril, kellele majanduskasv toetub, on võlgu 115% SKPst.
Mis haridusse puutub, siis 32% Eesti tööealisest elanikkonnast ei oma ei kutse- ega kõrgharidust.
Tänu eurorahadele me veel püsime, ilma nendeta oleksime Kreekaga samal tasemel. Igaüks, kes avatud silmadega neid numbreid vaatab, saab aru, et praegune koalitsioon tegutseb põhimõttel «pärast meid tulgu või veeuputus». Majandusstrateegia puudub, riigimasin veereb tühikäigul mäest alla ja ainuke selge visioon valitsuskoalitsioonis on, et peksta tuleb Savisaart.
Kaugelt vaadates oleme musterriik. Kuid fassaadi taga avaneb täiesti teine maailm.
