Hannes Rummi kirjavahetuse osutumine Keskerakonna käes olevaks on pannud poliitilise mesitaru kihama ja sundinud poliitikuid tegema avaldusi, mida IRLi elamislubade äri ilmsikstulekul ei peetud vajalikuks teha. Seetõttu on miljoni dollari küsimus, kas reaktsioonid oleksid olnud sama kaalukad ja kas president tormanuks telesse avaldust tegema, kui mõne valge erakonna riiulil oleks olnud kaustad näiteks Edgar Savisaare väljatrükitud kirjavahetusega.
Kes aga võiks need avalikustada, kui struktuurid tegelevad pärast Rahvaliiduga lõpetamist juba mõnda aega süvendatult Keskerakonnaga?
Seni pole kirjavahetuse vales kohas osutumise kõrval keegi kippunud rääkima sellest, missuguse tööalase materjali lekkimine poliitilise valge eliidi tugevad reaktsioonid põhjustas. Arvestades Ilvese väga ootamatut telepöördumist, võib jumet olla kahtlustel, et Ilvese kasuks töötanud sotside halli kardinali Rummi kirjavahetusest võidi loota tagatoainfot. Hirm tagatoasüsteemi ühiste saladuste lekkimise ees aitaks seletada eri parteide tegelaste kõvasõnalisi avaldusi. Ausat poliitikut ei tohiks tööalase kirjavahetuse lekkimine kuidagi kompromiteerida. Poliitiliste prügikalade kirjavahetus ei pakuks aga kellelegi suuremat huvi. Kui sobilik näiteks olnuks Rummist korraldada Ilvese tagasivalimist ajal, mil kokkulepped tema enda asumise kohta Euroopa esinduse juhiks olid juba sõlmitud?
On selge, et poliitikud eelistavad ajada vähemalt olulisemaid asju teadmises, et nende poolt räägitu või kirjapandu eales üldsuse ette ei jõua. President Ilveski eelistas vikileketes ilmsiks tulnud tema suhu pandud Eesti riiki halvustavaid ütlusi mitte selgitada, sest varastatud materjale ei saavat ju kommenteerida. Nüüd on siis Rummi tööalane kirjavahetus järgmine proovikivi. Kui selle sisu meile ei selgu, ega kahtlusi hajutata, siis võib jääda plekk kirjade kõrvalepanijate kõrval nii Rummi, presidendi kui ka kogu sotside erakonna reväärile.
