Üks vana küsimus on saanud lõpuks ometi vastuse. Juba aastaid on keegi ikka aeg-ajalt pärinud, mis saab siis, kui Eesti poliitikast peaks kaduma kas Edgar Savisaar üksinda või Keskerakond tervikuna. Selline mõtisklemine on ka mõistetav, sest parafraseerides kuulsaimat laulva revolutsiooni aegset ütelust – ükskord kaob Savisaar niikuinii. Nüüd võib juba ennustada, mis siis saab.
Taustaks tuleb esmalt meenutada, mis on olnud ja on Edgar Savisaare roll Eesti ühiskonnas. Tahtes õiglane olla, peaks selle pilgu heitma nii toetaja kui ka vastase positsioonilt.
Lunastaja või kurjuse kehastus?
Toetajate meelest on Savisaar arusaaja poliitik, kes mõistab lihtsa inimese muret. Ole sa vaene, vana, venelane või kõike kolme korraga, Keskerakonna esimehel leidub ikka sinu jaoks hea sõna ja abistav käsi. Need inimesed meenutavad sooja südamega näiteks tosin aastat tagasi maksma hakatud 500kroonist toetust pensionäridele või Tallinna reisisaatjaid.
Vastased võivad meenutada samu asju ning teha nendest hoopis teise järelduse. Kirujate meelest on Savisaar võimuahnusest reaalsustaju kaotanud mees, kes maksumaksjaid nende oma rahaga ära üritab osta ja siis Kremlist raha juurde küsib ning seda Tallinna Televisiooni otse-eetris põletab.
Meeldib see eestlastele või mitte, aga me oleme kristliku kultuuriruumi osa. Seetõttu on paljudele täiesti loogiline, et hädas olles tuleb oodata lunastajat. Savisaar on olnud see lunastaja, kuid nii piiblis kui ka poliitikas paistab, et oma eluajal kellelgi paradiisi pääseda ei õnnestu. Lunastust pole tulnud.
Täpselt sama loogiline on see, et meie hädades peab keegi süüdi olema. Kusagil peab olema kurat, kes keerab jumala plaanid nässu ja rikub ära inimeste õnne. Savisaar on parempoolsetele olnud see kurat, kelle kaela saab kõik hädad ajada.
Oma poliitikukarjääri jooksul on Edgar Savisaar seega suutnud endas ühendada messia ja saatana kuju ning olnud sellisena aastaid asendamatu. Lunastajana on Savisaar suutnud koondada inimesi, kelle meelest on elu neile liiga teinud. Ka kõige kurjem kriitik ei saa mööda vaadata asjaolust, et nii kohalike- kui ka parlamendivalimiste häälterekord on kindlalt Savisaare käes.
Kurjuse kehastusena on Savisaar liitnud teisi erakondi nii, et neil maailmavaade täielikult ununeb. Eestis on viimase kuraditosina aasta jooksul kaks korda tehtud parem- ja vasakpoolsete koalitsioon ainult sellepärast, et vältida Savisaare saamist võimule. Mõlemal korral lagunes valitsusliit enne valimisaja lõppu, sest hirm ja viha võivad kokku tuua, aga mitte koos hoida.
Keskerakonnale on tekkinud alternatiiv
Kuni päris viimase ajani pole Savisaare juhitavale Keskerakonnale Eesti poliitikas alternatiivi olnud. Pole olnud teist sellist jõudu, kellele vasakpoolse mõttelaadiga inimesed loodaksid ja keda parempoolsed niivõrd tõsiselt võtaksid, et vaevuksid avalikult närvi minema. Nüüd on lood teisiti.
Kõige kindlam märk sellest, et asjad on muutunud, on Reformierakonna käitumine. Riigikogu sügisistungjärgul ilmnesid esimesed märgid – riigieelarve eelnõu üle andes pidas peaminister Andrus Ansip vajalikuks sotse halva sõnaga meeles pidada.
Aastavahetusel sai asi lõplikult selgeks. Valitsusjuht ei hakanud Keskerakonda ega selle esimeest vaenama, kuid hoiatas oma aastalõpuintervjuus inimesi sotside eest. Virtuaalmaailmas oravate säutse lugedes hakkab ka silma, et Sven Mikser ja sotsid on pidevalt hambus.
Ega sotsidki võlgu jää, vaid loobivad oravaid avalikult käbidega. Küll peaminister valetab ja küll jätab ise asju tegemata ning siis viitab, et midagi ei saagi teha, sest midagi pole tehtud. Nii võibki tõdeda, et Eesti poliitikas on põhimõttelise muutuse aeg. Kui enne käisid võimumängud Savisaare ümber, siis nüüd mängitakse võim ümber ilma Savisaareta.
Mida võib selline muudatus kaasa tuua? Esimese asjana vaenlase kuju muutuse. Isegi Reformierakond ei arva, et sotsidest õnnestuks hoolimata vene erakonna allaneelamisest teha kremlimeelsete kurjamite erakond. Sisimas valijad seda Mikserist, Nestorist ja Lauristinist ei usu. Järelikult tuleb rünnata teise nurga alt.
Fookusesse tõuseb majandus ja vaenlaseks saab vaesus. Oravad on aru saanud, et see on sotside kõige nõrgem koht. Peaminister kordab tuima järjekindlusega, et sotsid tahavad nn Kreekat teha ning riigi rahanduse põhja lasta. See on lahing, kus sotsid vähemalt esialgu on pigem kaitsepositsioonil.
Edu alus on koostöö
Kui aga sotsid saavad endale kõva ja usaldusväärse majandusvaldkonna eestkõneleja, muutuvad asjad päevapealt ning oravad peavad hakkama varusid koguma. Piibellikult öeldes, siis seisavad neil pärast järgmisi valimisi ees seitse lahjat aastat.
Teine muudatus on võimalik nihe rahvussuhete mentaalsuses. Praegu on kultiveeritud arusaama, et vene inimene peab ka oma poliitiliste esindajate kaudu Eesti riigile ja selle võimule vastanduma. Nii ütleb Kreml ja kordab Tallinn.
Sotside tõus Reformierakonna peamiseks väljakutsujaks võib aidata venekeelse kogukonna ärksamal osal mõista, et edu aluseks on koostöö eestlastega, mitte vastandumine. See oleks ideaalplaan.
Kolmandaks võib ilma Edgari-hirmuta poliitika aidata kinnistada põhimõtet, mille kohaselt võimuliidud sõlmitakse maailmavaatelistel alustel ja valijate heaks, mitte kompleksipõhiselt ja kellegi vastu. Äkki lõpeb siis ükskord ka Toompealt tallinlaste nöökimine sellepärast, et peaminister linnapead ei usalda.
Paradoksaalsel kombel võibki lõpetuseks tõdeda, et Edgar Savisaare tosina aasta tagune plaan kipub täide minema. Sven Mikserist saab tema mantlipärija, vasakpoolsete lootus ja parempoolsete hirm. Elu keerdkäikude tõttu juhtub see aga hoopis teises erakonnas ja mitte Savisaare armust, vaid Edgari hirmuks.
