Riigikogu liikme eetikakoodeksi koostamine tundub nii enesestmõistetav, et paneb imestama, miks meil ikka veel sellist asja olemas ei ole? Äkki seepärast, et kasu poleks sellest niikuinii?
Näib, et eetikakoodeksiga on saatuslikul kombel aastaid, ehk isegi kaks aastakümmet hiljaks jäädud. Nüüd on kujunenud olukord, kus tundub, et riigikogu liikmed on oma jumalikus äravalituses juba nii veendunud, et ka kriminaalasjade algatamine ei sunni enam ametist lahkuma. Kui tavakodanik vastutab oma kaheldava väärtusega tegude eest kohtus, siis poliitiku tegemisi kaaluvad aukohtud ja «tõekomisjonid». Neid aga ei võta vist ka erakonnad ise enam tõsiselt, mis siis eetika mängimisest tüdinud avalikkusest rääkida.
Kui veel kuu aega tagasi tundus, et koodeksi loomine saab olema erakondadeülene ettevõtmine, kuhu kaasatakse ka avalikkust, siis täna näib kindel, et riigikogulased töötavad selle välja ise. Kui järelevalve koodeksi täitmise üle jääb samuti riigikogu enese ülesandeks, olemegi saanud järjekordse instantsi, kellest kasu pole kärbsemustagi.
Taga targemaks – on kuulda väiteid, et eetikakoodeksi loomise peale võib kuluda koguni aasta aega. Tule taevas appi, mida üle mõistuse keerulist peaks olema ühe- või kaheleheküljelise teksti koostamises? Seda enam, et nagu osundab oma ERRi kommentaaris sotsioloog Juhan Kivirähk, on vastava dokumendi loonud juba 2005. aastal kodanikualgatus Eesti Demokraatia Uuendamine. See koosneb seitsmest punktist ja on esimesel pilgul tänagi täiesti kasutatav.
Kas koodeks vanade ja panetunud poliitikute mentaliteedis midagi muudaks, ei julge loota. Vähemalt annaks see neile ja ka uutele tulijatele selgelt märku, mida ühiskond neilt ootab.
