Sotsid märkasid, teised magasid võimaluse maha. Karm värk. Veelgi karmim tundub valijate klassifitseerimine.
Erakonnad on omavahel ära jaganud, kes kelle poolt hääle anda tohib. Valija on valvsaks tehtud, tema "koolitamine" kestab juba pikka aega.
Valija löödi kasti
Kõige rikkamad, kõige targemad ja kõige ilusamad on määratud Reformierakonnale, kõige haritumad ja nooremad kipuvad IRLi ja sotside poole, ülejäänud – see teine ja kolmas Eesti – jäägu Keskerakonnale. Ja siin haridus ei loe. Ole sa pealegi emeriitprofessor, kunagine teeneline arst või koolidirektor, kui sa elad korrusmajas ja sul pole autot, siis tea oma kohta.
Seda "uurimust" on meedias ja muudes avalikes esinemistes nii visalt levitatud, et tunduks seaduserikkumisena, kui näiteks mina, korrusmaja elanik ja ühistranspordi kasutaja, tükiksin vaprate ja ilusate seltskonda.
Kuigi olen varemalt reformi valinud, ei tohi ma seda enam teha. Ega ei taha ka, mind kui valijat on rängalt solvatud. Ja korduvalt. Iga kord, kui valimistulemusi avalikult analüüsitakse ja inimesi vana-indialikult kastidesse asetatakse, saan teada, kui väheväärtuslikud on enam-vähem kõik, kes ei valinud valitsejatele ootuspäraselt.
Viimatiste kohalike omavalitsuste valimise järel nimetati lausa patoloogilisteks neid tallinlasi, kes valisid "valesti", ja andunud osa meediast pole tänini tulemusega leppinud.
Tasub imestada, kuidas asjamehed nii täpselt teavad, mismoodi keegi valis. Hääletamine on siiski salajane. Veel. Vähemalt kabiini ei või keegi kõrvaline kaasa minna, elektroonilisel toimingul saab küll kui tahes suur seltskond arvuti ümber sebida ja hääletajale igakülgset nõu anda. Oma silmaga nähtud asi. Aga see oleks hoopis teine teema.
Sotside kaardimäng
Kas sotsid üritavad kaarte ümber mängida? Oleks tervitatav. Kuigi jah, mängu võib segama hakata küsimus eesmärgist ja abinõust. Nagu ikka ja alati. Mõtlemise koht.
Hea, et üritajateks on sotsid. Edu neile! Kui Vene erakonda proovinuks oma suurparteiga liituma kutsuda Keskerakond, kostnuks praegu hädakisa arvatavasti taevani. Riigi mahamüümine Venemaale ja nii edasi. Tähenduslikke märke on nähtud näiteks selleski ja pahaks pandud, kui oluline keskerakondlane telekaamera ees olulist Venemaa poliitikut kättpidi teretas. Mingi seltskond tõusis tagajalgadele, kui patriarh Aleksius – Eestis sündinud ja suurema osa elust siin elanud inimene – avaldas soovi Kuremäe kloostri kalmistule maetud saada. Kuidas?! Siis ju hakkavad venelaste hordid otse Venemaalt tema haual käima! Ilmselt oleksid hakanud jah. See oleks meile moraalset ja turismile majanduslikku kasu toonud. Või mitte? Kas tõesti suudeti siingi näha midagi muud? Rahunegem, üleilmselt tunnustatud usutegelane ja väärikas arvamusliider Aleksius on maetud Moskvasse.
Lõpeks ometi kord see vaenamine! On ju otsesõnu määratletud, et Keskerakonda ja eriti Savisaart valivad vanad naised, venelased ja kõik väikese sissetulekuga tüübid. Mismoodi see ometi nii täpselt teada on? Kas valija järel nuhitakse?
Ma ei ole Keskerakonna paadunud pooldaja, kaugel sellest. Nad on teinud suuri ja väikseid vigu ja aeg-ajalt on olnud väga visad oma vigu tunnistama. On olnud põhjendamatut enesekindlust ja enesekriitika episoodilist nürinemist nagu suurt edu saavutanutel sageli. Kuid nad on keskendunud tööle, mitte teiste materdamisele. Vaadakem korrakski, kui palju näiteks Tallinnas on ära tehtud.
Ma ei ole valitsuspartei veendunud vastane. Kuidas ma suudaksingi! Kui oleme nad valinud, siis vaadakem peeglisse! Oleme ühte nägu. Kui laskutakse iga hinna eest kritiseerimise teele, kui kasvava mõnuga loobitakse kaikaid, ei kerki sellest kellelegi kasu. Meie oma riik ju. Me ei taha kraavikeeramist, tahame tarka juhtimist. Kui prooviks olla tähelepanelik ja nõudlik liitlane? Abiline kõlaks antud juhul võib-olla lamedalt, sest kritiseerimisväärset on palju ja sageli jääb mulje, et meid ei võeta üldse kuulda, meie abipakkumise üle ironiseeritakse. Seda enam peab kriitika olema tark, mitte labane sõim.
Jah, rahu tahaks. Sisepoliitilist rahu, nii rahvustevahelist kui rahvusesisest rahu läheks väga vaja. Ülesehitavat, lootust sisendavat ja kõikidele riigi kodanikele võimalusi rajavat rahu. Niisugust, nagu oli meil Balti keti ajal.
