Ahastus, mis valitseb vene koolides, kus vene õpetajad peavad vene õpilastele eesti keeles ajalugu ja geograafiat õpetama, on nii suur, et isegi eestikeelne ajakirjandus on seda märganud. Sest rääkigu propaganda, mida tahab, kuid tegelikult eesti keeles õppimine venelaste šansse tööturul ei paranda.
See tähendab, võib-olla parandab šansse saada hotellikoristajaks, kuid haritud inimeseks kindlasti mitte. Venelastel hakkab tekkima probleeme isegi vene keelega ja kui nad varem võisid minna Venemaale kõrgkooli, siis nüüd langeb ära seegi võimalus.
Sündinud paariana, peavad nad paariaks jäämagi.
Alistatud venelased
Ilmselt midagi sellist on reformi autorid lootnudki: ühelt poolt muuta venelaste side emamaaga nõrgemaks, teha nad "eestimeelsemaks", teisalt – saada siit odavat tööjõudu, kelle arvelt edendada eesti kultuuri. Kusagil silmapiiril, kauge ideaalse eesmärgina hiilgab assimilatsioon kui "vene küsimuse" ainumõeldav lahendus.
See on küüniline plaan, mis pealegi, tööjõu osa välja arvatud, pole realiseeritav. "Eestimeelsemaks" venelased ei lähe, vastupidi, nad muutuvad veel kinnisemaks, veel tigedamaks, võivad küll teha näo, et kõik on korras, sisimas aga vihkavad meid üha rohkem.
Sest me käitume nendega nagu loomadega, üksnes käsutame, teeme ettekirjutusi, nõuame, trahvime. Venelaste enda arvamust keegi ei kuula, koolide palve peale reform edasi lükata sülitati.
Midagi üllatavat toimuvas pole. Venelaste "triikimine" on kestnud kogu iseseisvusaja. Esmalt püüti neid välja süüa, täiesti tõsimeeli räägiti isegi deporteerimisest. Kui see ei õnnestunud, või täpsemalt öeldes, päriselt ei õnnestunud (sest osa, ning just haritum osa, siiski lahkus), hakati neid ühiskonna ääremaale suruma. Ammu on surnud või raugaeas need, kes tulid siia koos Punaarmeega, kuid üha uued ja uued põlvkonnad peavad vastutama ühe grusiini kuritegude eest.
Mõelge ise, mis tunne on sündida ja kasvada üles maal, kus sa lapsest saadik tunned, et pole siin teretulnud?
Kes oleks pidanud venelasi kaitsma, ütlema, et keegi ei saa õnnelikuks teise õnnetuse kaudu, et on olemas mingid abstraktse õigluse põhimõtted, mida ei tohi tuua ohvriks riigi huvidele?
Seda oleks saanud teha üksnes haritlaskond. Üksnes meie, kirjanikud ja teadlased, muusikud ja kunstnikud, oleksime võinud survestada võimu, et see teeks järeleandmisi kodakondsuse ja keeleseaduse osas.
Meie sellega toime ei tulnud, ning miks, on selge.
Sest meie seas oli liiga palju neid, kes olid end kompromiteerinud kollaboratsionismiga ning kes kartsid.
Nii saavutati vaikiv kokkulepe, mida ma tinglikult nimetan Laari-Lauristini paktiks, ja mis sätestas, et kommunistidele nende minevikku keegi ei meenuta, kuid natsionalistid see-eest saavad õiguse teha venelastega kõik, mis neile pähe tuleb.
Lai avalikkus võttis selle poliitika rõõmuhõisetega omaks – sest lai avalikkus on oma olemuselt alati natsionalistlik.
Mida tegid venelased? Nad kannatasid vaikides, püüdsid kohaneda olukorraga, surusid uhkuse alla. Nad seisid elamisloa järjekorras ja õppisid täitma eestikeelseid ankeete. Kui neid riigiametist vallandati, läksid nad tööle ärisse. Vähehaaval õppisid nad isegi eesti keelt purssima.
Vaikivad haritlased
Ühe korra nad plahvatasid, ja kaine pilguga vaadates üldse mitte seal, kus vaja. Kas pole pidev kiusamine palju sadistlikum kui ühe monumendi ümberpaigaldus? Kuid sellised nad juba on.
Ennast ise kaitsta nad ei suutnud. See pole venelase olemuses, organiseeruda, võidelda oma õiguste eest. Peaksime neile selle eest tänulikud olema: üksnes streike ja miitinguid meile veel tarvis oleks olnud.
Kuid nüüd on olukord muutunud, "kollaboratsionistide" põlvkond on taandunud või taandumas, Toompeal kameeleone muidugi veel roomab, kuid haritlaste põlvkond on peaaegu vahetunud. Mis takistab meil sirutamast venelastele kätt? Miks me ei nõua vene kooli reformi katkestamist? Kas me ei tea, et nõukogude ajal "vene võim" siin küll kedagi vene keeles muid aineid peale selle keele enda ei sundinud õppima? Kas tõesti oleme nii rumalad, et võtame tõe pähe propagandat "vene ohust"? Kas me ei mõista, et isegi kui see oht tõesti eksisteerib, on just praegune poliitika vesi vene veskile? Ja kui me seda ei mõista, mis haritlased me sellisel juhul oleme?
Ma arvan, et suurt rolli mängib hirm. Propaganda on venelaste – ja Venemaa – pideva demoniseerimisega suutnud luua olukorra, kus haritlased lihtsalt kardavad. Kes kardab seda, et kui ta selliste mõtetega välja tuleb, siis ta vallandatakse või jääb ilma stipendiumist. Kes seda, et hakatakse pidama "Moskva käsilaseks" ehk moodsalt öeldes "mõjuagendiks".
Kõik need ohud on tõesti olemas, kuid see ei anna meile õigust vaikida. Pole meie asi, mida räägib Moskva – me peame ise siin korrastama oma rahvus-psühholoogilise atmosfääri. Need on meie venelased, mitte Moskva omad.
On üks põhimõtteline erinevus natsionalistlikus ja imperialistlikus valitsemisviisis. Mõlemad üritavad kontrolli all oleval territooriumil kehtestada kindlat võimu, kuid nad teevad seda erinevalt. Imperialistid võtavad teised rahvad meelsasti oma rüppe, nad edutavad kõiki, kes on neile enam-vähemgi lojaalsed, rõõmustavad, kui võõras kas või suurte vigadega, aga nende keelt üritab rääkida jne. Natsionalistid lükkavad teised rahvad endast eemale ja püüavad neid "ära taltsutada", midagi vastu pakkumata, isegi mitte naeratust.
Kumb käitumine on produktiivsem, seda näitab kas või see, kummal on õnnestunud luua suuremaid ja tugevamaid riike.
