Ootasin pikisilmi, et seoses oma uue riigi 20. aastapäevaga ja eriti veel äsjaste uusaastasoovidega prominendid ja ülemused väljenduksid kõige tähtsamas – rahvuse säilitamise küsimuses. Et esitaks oma plaane ja ettepanekuid – kas olla või mitte olla! Kuid võta näpust – eelistatakse vaikimisi mitte olla!
Räägitakse tähtsalt kolmandajärgulistest asjadest nagu finantside tasakaalust, ärilistest kasvudest ja muust majanduskasvu jurast mõne naabriga võrreldes. Jäetakse mainimata, et üha rohkem pole see äri, mida siin maal aetakse, üldse meie äri. Mis siis on meie rahvuslik idee käesoleval ajal?
Kaval-Ansipi juhtimisel
Lausvaikimisega võetakse paratamatusena vastu rahvaarvu vähenemine, sellest tingitud koolide kinnipanemine, maa tühjenemine, igat sorti hääbumine. Ülemused räägivad, kui hea meil ikka on. Ongi. Töötuski väheneb, kuna põgenetakse. Tuhandete välismaale siirdunute laste esimene põlvkond juba unustab eesti keele. See on fakt. Siin on ka erinevus endisaegsetest väliseestlastest, kes igatsesid tagasi tulla ja end võimalikult eestikeelsetena hoidsid. Kas assimileerumine ongi meie suur nüüdisaegne rahvuslik idee?
Lennart Meri esines oma nõukaaegsel loomeliitude pleenumil suurepärase analüüsiga, kus osundas piiramatult kahanevale rahvaarvule, mis viib küsitavaks kogu kultuuri ja keele alased ponnistused. Kellele ja milleks, kui eesti keelt rääkivaid inimesi varsti enam pole? Saanud aga isamaaliseks presidendiks, unustas ta selle teema täiesti ja vehkis luuaga "platsi puhastades". Poliitiliselt oli selline kallak kasulikum. Ka otseküsimustele selle kohta – et nüüd võiks ju midagi konkreetset ette võtta – jättis Meri vastamata. Ja meetmeid ei ilmunudki. Ka lastetusmaks, mis toetas säilivust, kaotati – mis on otsene kuritegu Eesti riigi vastu. Olid ju poliitikud enamasti vähelapselised.
On ilmunud artikleid, kus seisti säilivuse esmatähtsuse eest. Tuleb meelde doktor Peeter Mardna, paljulapseline pedagoog Ago Teder, õppejõud Tiit Tiidemann jt. Oli Andrei Hvostovi jt ettepanek, et inimese häälte arv valimistel sõltuks laste arvust. Nii muutuks riik ja valitsus lastesõbralikumaks ja ahned üksiklased ei pääseks nii mõjule. Aga ettepanekud jäid vastukajata. Rõhk oli rahateenimisel ja mahamüümisel.
On’s hääbumine paratamatu? Pole ju! On vaid vaja normaalselt paljuneda. Andrus Ansip on selgesõnaliselt öelnud, et tema partei panustab normaalse eesti perekonna heaks eluks, kel on kaks last... Siin paneb peaminister mööda. Kahelapseline pere pole normaalne, kui Eesti riigi säilimist silmas pidada. Ameeriklased, muide, kui räägivad perest, peavadki loomulikuks kolme last. Meie mõttemalli on aga kinnistunud kaks, mis ei taga taastootmist. Nii oleme hääbuv natsioon, kellest jääb vaid mälestus kultuurilukku – et oli niisugune hädine rahvas, kes ise end iseenese lollusest turufundamentalismi harrastades välja suretas.
"Kräpp" jõulueelsest Õhtulehest lasi Robin Hoodil asja seletada, et talle Ansipi äriidee meeldib: "Vanasti tegin ma Inglismaal selle vea, et võtsin rikastelt ja andsin vaestele. Rikkaid on aga vähe, vaeseid palju, nii et endale ei jäänud midagi. Aga teie võtate vaestelt ja jagate omadele – sel asjal on jumet!" Sotsioloog Juhan Kivirähk on Emori uuringutes näidanud, et 80% eestimaalastest on vaesed või kasina sissetulekuga. Siiski arvab aga 20% eestimaalastest, et mingid muudatused pole vajalikud. Ka tarkpea Marju Lauristin osundab vaimust vaesele Põrgupõhja rahvale, keda Kaval-Ansip sõnaosavalt juhib.
Kes on normaalne?
Niisiis 2,3 last iga statistilise naise kohta ehk raudselt kolm last vähemalt reaalse sünnitaja kohta! Seda tuleb kõikide vahenditega kõikidel tasanditel propageerida. Lasteaiast alates, et see mõtteviis maast madalast sisse kasvaks. Kahelapseline pere on puudulik pere, seega ebanormaalne Eesti vabariigi põhiseadust silmas pidades, mis eeldab ülimusliku eesmärgina eestluse säilimist. Tulevik tuleb sedamoodi sätestada, et säilivusidee toimiks.
Kõigepealt tuleb defineerida ja kõigil tasandeil propageerida, et kolm last on normaalne. Kui peres pole lapsi, võib olla tegu noore või mittetäieliku perega või kahetsusväärse füüsilise puudega. Aga ka mõtlemispuudega inimestega, kes ajavad väljal tühja tuult taga. Mis on sest kasu, et olid hästi teeniv ärimees või rahvusvaheliselt suur teleajakirjanik või kuulus näitleja või eluaegne Casanova, kuid järglasi polnudki. Puudega inimesi ei saa vägisi pidada normaalseiks. Keegi kena naisinimene, Maria nimi, kirjutas lehes, et see, et homod on normaalsed inimesed, on vale. Normaalne inimene ei talu samasoolise seksuaalset lähenemist. Me peame puudega inimestesse suhtuma lugupidamisega, sõbralikult, abivalmilt, aga ei ole mõtet teeselda, et me peame neid normaalseiks.
Paaritumisrituaal on inimloomal hiigla keeruline – läbi armastuse jms. Sellest on kirjutatud miljon romaani. Tagamaa on aga ikka ürgselt sama – naine valib endale mehe, kes on jõulisemal viisil võimeline tema lastele elutingimusi kindlustama, parimad geenid edasi andma. Filosoof Gustav Naan on näidanud, et kui panna tühjale saarele 100 inimest, siis esialgu valivad naised printsisarnaseid, kuid üsna pea leiab igaüks lõpuks endale kaasa, viimne impotentki. Seda kinnitab ka kogemus, kus teise keskkonda õppima läinu leiab ikka partneri. Niisiis tuleb tudengineiusid, keda on 70% üliõpilastest, teavitada, et samaväärselt haritud printse valgel hobusel pole kindlasti piisavalt tulemas, tuleb tegelda ka poolharitud tallipoistega. Ja õigel ajal – enne kui "parim enne" möödas on!
Kirjanik Aili Viitar on kirjutanud saja aasta taguse eesti taluelu kohta: tüdruk läks kaheksateistaastaselt "lips leeri ja naps naiseks". Kel üheksateistkümneselt peigmeest veel polnud, see teda vaevalt hiljemgi leidis. Vanapoisiks või -tüdrukuks või lastetuks jäämine on puue. Kõik, mis sinuga juhtub – oled ikka ise süüdi. Muidugi tuleb ka invaliididesse hästi suhtuda, aga neid ei saa ju normaal-seks pidada. Võib ka lapsendada kedagi, et mitte jääda alaarenenuks. Tuleb seda olukorda rahulikult tunnistada, mitte kibestuda ega võitlevaks feministiks hakata või tegelda alternatiivse asendustegevusega, näiteks kassipidamisega. Meil on tugevad loomakaitseseltsid ja nigelavõitu lastekaitse.
Lastetu naine on õnnetu olend, kes pole tundnud seda õnnist tunnet, kui oma laps imeb rinda, astub esimesi samme ja realiseerib hiljem neid unistusi, mis emal võib-olla nii hästi ei õnnestunudki. Last saab meheta ka, kui riik toetab ja Sõritsa aitab. See on karm loodusseadus – kui liik tahab säilida, paljunegu iga hinna eest. Kes selle instinkti kaotab, on invaliid.
Tuleb kaotada vääriti mõtlemine, et kui on palju lapsi, siis on tegu lolliga. On hulganisti näiteid, kus tublid ühiskondlikult aktiivsed naised kasvatavad nelja-viit last, näiteks näitleja ja UNICEFi aktivist Elle Kull, rektor Signe Kivi, kirjanik Kati Saara Vatmann jt. Veel 2011. aastalõpu ajakirjandusest sai rõõmustavalt lugeda paljulapselistest tuntud inimestest: Andres Dvinjaninov (4), Mailis Reps (4), Andrus Veerpalu (5), Urmas Sõõrumaa (7), Alex Lepajõe (9). Need toetavad meie riiklikku säilivusideed.
Kui loll paljuneb?
Aga kui ongi tegu lolliga, kes piiramatult paljuneb ja jätab oma lapsed koera kasvatada? Mida siis teha? Kuidas leevendada asjalike meeste puudumist? Ka see on mõtlemisülesanne riigi tasandil. Mingi partei valimislubadus oli: igale naisele mees, igale mehele pudel viina. Endisel Eesti ajal oli doktor Jüri Vilms, kes tahtis eesti rahva säilitamiseks ühelt poolt seadustada mitmenaisepidamise, teisalt aga puhastada rahva alaväärtuslikest isenditest. Kuidas seda tänapäeval teha? Praktiliselt on see ühiskonna poolt juba heakskiidu leidnud, et mehemad mehed jätavad endise naise ja siirduvad noorema juurde. Seda on vaikimisi aktsepteeritud, kuigi see paljudele ei meeldi. Aga muhamedi usk ja vana ürgne eesti maausk lubas polügaamiat. Et üksikema kividega surnuks ei visata, on ka ajalooline hea saavutus.
Kas Andrus Ansip on normaalne? Kuna tal on kolm last – siis küll. Aga sõnad lähevad tegudest lahku ja juhivad hääbumisele. Hakkame vastu! Kui meid tallatakse, tuleb piiksuda! On tulemas seitse miljardit inimest ja pooled neist pole telefoniga rääkinudki. Aga neid sünnib rohkesti juurde ja seega nad võidavad. Meie peame kõige kõrgemal tasemel saama ses osas normaalseks, et ei hävita ennast mis tahes lühiajalise kasu nimel. Uuel aastal uuesti ja targemini.
