Ma saan aru, kui inimene räägib inimesega selles keeles, millest teine aru saab. Sellega võiks olla põhjendatud Sven Kivisildniku arvamusartikli ("Kuri Lang vägistab lihtsat lugejat", 9. jaanuari Õhtuleht) räme keelekasutus.
Samas need, kes räägivad artikli stiiliga sarnases keeles, ei loe seda nagunii, sest neile piisab tabloidide pealkirjadest.
Selgemas ja paremas keeles kirjutatut mõistja ainult ärritub ja ei kasva ümber, et lugeda Kivisildnikku või mõnda muud modernse keelekasutusega autorit ja piirdub edaspidi klassikutega.
Tahtmata minna isiklikuks, tundub mulle antud juhul, et just selline kontrollimatu nilbitsemine võib tekitada autorile orgastilist efekti. Kokkuvõttes on artikkel nii oma sisult kui ka eesmärgilt mõttetu.
Muide, paljud penskarid ei loe just seetõttu uuema aja kirjandust, et selles on nende jaoks harjumatult palju roppust, väärastunud seksuaalsust, jõhkrust ja halba keelekasutust. Muidugi on erandeid – järelikult on lootust.
Minu lugupidamine nendele eelmise põlvkonna lapsevanematele, kes on suutnud õpetada oma järglastele head keelekasutust ja ära tundma head kirjandust.
Õndsal nõukaajal oldi rohkem valvas hea eesti keele suhtes. Näiteks olid ETVs iganädalased töökoosolekud, kus arutati saadete sisulist ja keelelist külge. Kirjastusi on üüratu hulk väikse Eesti kohta ja nii mõnigi laseb välja täiesti toimetamata teksti. Toimetamine aga ei ole sama, mis tsensuur. Ma ei igatse nõukaaega tagasi, aga mõnes mõttes oleme kaotanud ohutunde oma keele suhtes, millest on kahju!
Loodan, et minu ja minu sõprade lapselapsed ei õpi eesti keele kasutamist autoritelt, kelle sõnakasutus on räme, lause lohisev ja mõte segane.
