Võttis lapse ja sõitis minema

Vitsa tooma minna on tõesti hilja. Kahju on küll väikest last ohvriks tuua, aga miski muu, kui elu ise oma karmusega suudab vaid selle kompenseerida, mis kasvatusega vajaka jäi.

Oleks võinud oma tütrele maast-madalast elu põhiväärtusi õpetada, nüüd pole enam mõtet halada.

Ei saa nagu hästi aru, kes teda on 18 aastat kasvatanud. Ja miks üldse tõsta kisa, kui kodus nüüd on rahulik, korsitatud, lisakohustusi pole.

kas see ema ise aru ei sa et ta pole oma tütart osanud korralikult kasvatada nüüd ulub HILJA on selleks ainult väikesest lapsest on kahju .

mingi osa lapsi ei lasegi ennast kasvatada.. ütleb , küll ma omas elus koristan ja kogu lugu..Ei maksa ema süüdistada, et ei kasvatanud. Ju laps ongi sündinud sellisena ...elu õpetab !!kui õpetab..Ja praeguses ühiskonnas , ei tohigi ju lapsi tööle panna ja ammugi karistada,hoidku selle eest ..maksad veel trahvi või lähed kinni oma isikliku lapse ahistamise pärast...

Olen Maaliga 1000% nõus!

Sa, vanaema oleksid lapsest kidlasti pekikänkra kasvatanud. Nüüd tal kindlasti elus ülekaalu probleeme ei tule.

Mul selline lapselaps, laisk, iseseisev ja kange kui kurat, õpetada ei lase , toimetab omapäi. Ema on ka kange ja ütleb, et mina ei hakka temaga vaidlema ja tüli üles kiskuma. Kui tüdruku toas juba praht põlvini, võtab plika lõpuks ise koristamise ette. Riided vedelevad kapis puntras, sealt võetakse ja pannakse kortsus selga. Kuhugi sõites pakib, mis pakib, lihtsalt viskab puntas kotti ja ema ei teagi, mida ja missuguses seisus asju kaasa võetakse.

Mina olin samasugune. Sain VÄGA noorelt lapse ja teate ma vihkasin seda kooselu emaga. Kaks naist ühte kööki ei mahtunud. Samuti mitte vannituppa ega elutuppa koristama kasvõi. Ma ei viitsinud mittemidagi teha,sest nagunii tegi ema üle vms. Laps oli riides,söödetud,mängitud jne..aga miskit muud ma teha ei viitsinud. Koguaeg sain sõimata et olen laisk,lohakas ja tööle minna ei viitsi..last kasvatada ei oska jne. Lapse isast läksin lahku-mõttetu inimene oli. Minu jaoks muutus kõik siis kui sain suurde linna endale töö...üritasin igal võimalikul moel kodust minema pääseda lapsega. Ma ei kartnud mitte midagi. Saingi töö..leidsin elamise..ja mulle nii meeldis omaenda kodus koristada,teha sooja toitu...ohh see oli nii mõnus :) Ja nüüd aastaid hiljem-kiidab mu mees mind..et olen maailma parim ema ja maailma parim naine,kuna meil on alati kodu korras,söök laual,lapsed hoolitsetud(ühine laps on kaa meil). Inimesel on vaja ise aru saada ja tal peab tahtmine olema. Sa ei saa sundida-tal tekkiv vastikuse tunne :) Kannatust-elu õpetab!

Ema küll kõiges süüdi pole. Õpetamine, suunamine ja kindlad reeglid peavad olema paigas juba eelkoolieas. Tähtis on reeglitest kinnipidamine, mitte et - täna võib, homme ei või. Sellist peaaegu täiskasvanut õpetab elukool. Nõu tuleb ikka anda - tark kuulab ja kasutab talle sobivat, rumal teeb ise vigu ja õpib sellest. Ka hea. Kõige hullem, kui noored virisevad ja vinguvad, et kodus ei lasta oleskleda nagu nemad tahavad, aga ära ka ei lähe oma elu peale. Igas kodus on omad reeglid, harjumused - noored, minge elage oma elu enda reeglite järgi! Otsige töö ja üürige elamispind ja elage!

Kes teda eelkoolieas õpetas kui mitte ema???

Oli aeg õpetada ikka küll, milleks nüüd viriseda..ei tee, ei oska, ei taha...peeglisse võiks vaadata. Kuid ilmselt tuleb tõesti paljudel vanematel reaalne elu alles siis kohale, kui korterisse kolib veel lapse elukaaslane, lapselaps jne...Kui ikka pole õpetatud midagi tegema, siis nüüd orja kogu seda punti. Või leia iseloom, kõik välja visata- mis oleks õige. Täiskasvanud lapsi, veel mitte täiskasvanuid, kuid teile elama kippuvaid noorukeid ei pea pidama ülal, neil on vanemad, kes saavad veel nende laste est rahasi, on nende vanematel ka kohustused ise oma lapsed ülal pidada, mitte kellegi teise juurde saata. Ka oma lapse käitumist, kui see ikka ei sobi ja maj. ainult kahjulik on- täisealise inimesena teie rahakoti peal...ei pea kannatama. Uks on olemas ja las läheb sinna, kus nii saab elada. Ema vist on unustanud, kellel elamine, selle sõna ikka loeb. Daamike oma lapsukesega oma elamisse ja määraku seal...kui kellegi teise elamine, siis kas täidab reegleid või...pakib asjad...kui kahju ka lapselapsest pole, pead õppima ust näitama. Muidu on sul lapselaps kohe kah kukil ja siis samasugune ringlus jätkumas, kui ei oska öelda EI. Muidugi kahju, kuid...keegi ei jõua üle võimete elada ega elatada teisi ja ei pea kah tegema seda. Jõudu!

mamma peab oma tütart vigaseks ja debiilikuks. tahab hoolitseda ja kamandada, teise inimese eest elada. häbi olgu, törise nüüd ja haletse ennast. sa vana küll, peaksid juba omaenda elu elama: mees, sõbrad, hobid... mis iganes

Kõige olulisem asi siin kirjas ja kommentaarides jäetakse tähelepanuta- väike beebi. Kui tema eest ei hoolitseta ega toideta siis on tegu väärkohtlemisega ja sotsiaaltöötajad peaksid selle lapse elule pilgu peale viskama.

Mis sõna see "plika" on?

Oksele ajavad need targutajad siin.ÖÄK-saate aru!!! Kasvatage oma lapsed enne nii suureks ja siis mölisege.Või ilmselt on teie lapsed juba nii suured ja hullemad loodrid ja nüüd tulete ennast siia välja elama,kuidas oleks pidanud kasvatama ja hinges halate,et pole sellega hakkama saanud.
Sellised kääbikd ei oska ju murele mingit abigi pakkuda.Ühtegi tarka sõna peale laimamise välja ei suuda mõelda.Olge parem vait!

Vanasõna: omad vitsad peksavad!