Avaldame siinkohal politsei- ja piirivalveameti liiklusbüroo juhi Alo Kirsimäe vastulause meie lehe 4. jaanuari juhtkirjale «Milleks jalakäijale linnas helkur?».
Statistika näitab, et pimedal ajal jalakäijatega juhtunud õnnetused, sh hukkumised näitavad tõusutrendi. Kui 2010. aasta II poolaastal hukkunud üheksast jalakäijast ei kandnud ükski helkurit, siis 2011. aasta sama ajaga oli juba 19 hukkunut.
Maanteeameti uuring näitab, et helkuri kandmine on jalakäijate seas üha populaarsem. Ilmselt on mõistetud, et see väike asi tõepoolest töötab. Iga pimedal ajal liiklev sõidukijuht oskab hinnata seda, et jalakäija on helkuri või mõne muu valgusallika enda riiete külge kinnitanud, sest pimedas väheneb kontrastide, detailide ja liikumiste eristamise võime. Helkurita jalakäija peab teel liigeldes või teed ületama hakates arvestama sellega, et autojuht ei pruugi teda märgata. See on risk, kuid kas ikka mõistlik.
Eelmisel suvel jõustunud liiklusseaduses on kirjas: halva nähtavuse korral või pimedal ajal teel liikudes peab jalakäija kandma helkurit või valgusallikat. Seadust tõlgendades on rõhuasetus halval nähtavusel. Järelevalvet tehes lähtub politsei tervest mõistusest ja jälgib eelkõige seda, kas kergliikleja on ennast nähtavaks teinud halva nähtavuse korral ja pimedal ajal. Eesmärk on täidetud ka siis, kui riietel on helkurribad, kasutatud valgust peegeldavat materjali või muud valgusallikat. Kui helkurit pole, selgitab politsei, miks see vajalik on ja võimalusel kingib selle. Ainuüksi eelmisel aastal jagas politsei inimestele 80 000 helkurit. Kui liita sellele arvule maanteeameti jagatud helkurid, saame kuuekohalise numbri. Karistada on tulnud eelkõige neid, kes on alkoholi tarvitanuna halvasti valgustatud teel ennast ohtu seadnud. Muudel juhtudel ei ole karistamine olnud primaarne ja politsei on piirdunud hoiatamisega.
Aastaid on mu tütar jaganud sünnipäeva puhul klassikaaslastele helkureid. Sinna juurde käis üks lause: ma tahan sind ka järgmisel aastal oma sünnipäeval näha. Nii lihtne see ongi.
Toimetuselt: Juhime siiski tähelepanu, et meie 4. jaanuari juhtkirja põhjal peaks end puudutatuna tundma mitte politsei, vaid riigi- ja omavalitsuste juhid, kes on inimesele teinud seadusega kohustuseks kaitsta ennast ise helkuri kandmise teel, selmet tagada teedel ja tänavatel elementaarne valgustus või jalakäijatele eraldi kõnniteed.
