Tallinn tahab kinkida oma elanikele tõelise liikumisvabaduse, pakkudes kõigile tasuta ühistransporti juba 2013. aastast.
Linnavalitsus korraldab 19.–25. märtsini rahvaküsitluse ja kui tallinlased meie ideed toetavad, muutub kogu ühistransport pealinna inimestele tasuta kättesaadavaks.
Tasuta ühistransporti pakuvad maailmas seni mõned väiksemad linnad Prantsusmaal, Belgias ja USAs, ent vastavat sammu pole veel astunud ühegi lähiriigi pealinn. Miks meie seda siis plaanime?
Kui Hasselti linn Belgias muutis 1997. aastal ühistranspordi kõigile tasuta kättesaadavaks, põhjendati otsust nii: "Linn tahab igale elanikule tagada õiguse liikuda, õiguse mobiilsuseks."
Isegi odav pilet on kallis
Toon lihtsa võrdluse. Rohkem kui iga teine tallinlane kasutab peamise liiklusvahendina ühissõidukeid, ent siin õhku paisatavast süsihappegaasist pärineb bussidelt vaid 5% ja trammidelt 4%. Sõiduautod paiskavad samas õhku 55 ja veoautod 35% õhusaastest CO2. Linn toob kevadel tänavatele veel ligi 45 ökobussi, mis vastavad Euroopa kõige karmimatele keskkonnanõuetele. Samas ei meelita "autousku" eestlasi bussidega sõitma vaid nende eriline õhupuhtus või ülemaalimine rahvusmustritega.
Teisalt pole ühissõiduk paljude inimeste jaoks "odav alternatiiv" autole – kuigi näiteks Riias maksab 30 päeva ühistranspordikaart kolm korda rohkem kui Tallinnas – 64,74 eurot. Vilniuses maksab 30 päeva kaart 31,86 eurot, Tallinnas on vastav hind vaid 18,50 eurot. Samas on paljudel inimestel riigi õhukese sotsiaalsüsteemi või napi töötutoetuse tõttu ikkagi karjuvalt vähe raha. Kes meist poleks kuulnud eriti maapiirkondades elavatest töötutest, kes kaotavad töötu abiraha ja staatuse, sest neil pole raha tööturuametisse sõiduks.
Kodukulud ja bensiini hind on valitsuse maksu- ja aktsiisitõusudega samuti lakke lennutatud, käibemaksu tõus kasvatas ka elektri ja toasooja hinda, mis ajendas tootjaid tõstma toidu ja muu kauba hindu. 2011. aastal on eluaseme- ja kütusekulud võrrelduna 2009. aastaga suurenenud iga tallinlase kohta ca 45 eurot (maks soojusenergia eest on suurenenud 42%, maagaasi eest 36%, elektrienergia eest 32%), bensiin on võrreldes 2010. aastaga kallinenud 11%. Samal ajal on ühissõidukite kasutamise kulu elanikule ca 43 eurot (piletitulu elaniku kohta).
Nii on igale teisele tallinlasele praegu ühisveonduse suurimaks probleemiks kõrge piletihind. Selliste inimeste arv on kahe aastaga oluliselt kasvanud.
Ühistransporditeenust võib suures osas käsitleda kui sotsiaalse toimetuleku ühte vahendit. Näiteks hakkas linn seetõttu juba abipaketi raames pakkuma toimetulekuraskustes perede lastele tasuta ühissõidukisõitu. Ka pensionäridele oleme aastaid prii sõitu võimaldanud. Kuid tasuta sõit kuluks kindlasti ära ka paljudele teistele majanduslikult raskes olukorras inimestele, kes saaksid säästetud piletiraha eest vähemalt paremini toituda. Kokku võiks kolmeliikmeline kooliskäivate lastega pere säästa aastas n-ö vanas rahas ligikaudu 10 000 krooni.
Kolm kärbest ühe hoobiga
Kokkuvõtvalt lööks tasuta sõidu pakkumine ühissõidukis lausa kolm kärbest ühe hoobiga. Esiteks võiks see vähendada autostumist, sealhulgas nii liiklusummikuid kui ka liiklusõnnetusi; samuti kuluksid teed vähem.
Teiseks suurendaks tasuta sõit majanduslikult raskes olukorras olevate perede juurdepääsu ühistranspordile. Kolmandaks oleks sammul keskkonda säästev mõõde nii kohalikus kui ka globaalses plaanis. Eesti saastab õhku süsihappegaasiga ühe inimese kohta kõige rohkem kogu Euroopas. Lisaks ei eelisarenda meie valitsus erinevalt teistest Euroopa riikidest ühisveondust. Lasnamäe trammi projektile tõmbas minister Juhan Parts resoluutselt vee peale. Oleme ka pea ainus automaksuta riik ELis, mistõttu eelistavad eestlased osta Euroopa pea kõige saastavamaid autosid. Autostumise koormus ja kahjud on selles olukorras langenud loomulikult Tallinnale. Igal hommikul vurab ka lähivaldadest üle Tallinna linna piiri 30 000 autojuhti, kes linna teedesse ega ühistransporti sentigi ei panusta.
Loomulikult pakuks Tallinn tasuta sõitu vaid oma ametlikele elanikele, nii nagu me pakume ka maamaksuvabastust 2012. aastal ikka pealinlastele.
Mõned autojuhid võivad ekslikult arvata, et nemad maksavad ju autoga seotud kulutused omast taskust kinni, samas kui ühistranspordi kasutajaid justkui doteeritakse nende maksurahaga. Tegelikult on asi vastupidi – ühistranspordi kasutajad maksavad autoomanikele peale, sest ühiskonnapoolsed autoga seotud kulud on mitu korda suuremad kui ühistranspordi rahastamiseks kuluv raha.
Näiteks Saksa teadlased hindavad, et auto mõju läheb ühiskonnale inimese kohta aastas maksma 3200 eurot ehk 48 000 krooni. Sama raha eest võiks anda igale autokasutajale prii ühistranspordi aastakaardi, iga viie aasta tagant uue jalgratta ning prii esimese klassi rongipileti 15 000 km läbimiseks, on nentinud keskkonnaeksperdid.
Seega on tasuta ühisveondus omamoodi õigluse jaluleseadmine, arvestades, et Eesti riigi maksusüsteem on niigi ebaõiglane, sundides väikese ja keskmise palgaga inimesi ühiskonna arenguks rohkem panustama kui jõukaid.
Lisaks viiks Tallinna samm kogu Eesti maailmakaardile. Kui praegu oleme tuntud odava tööjõuga riigina, kus kehtib ebaeuroopalik Venemaaga sarnane maksusüsteem ja mis püüab sellele petukaubana kleepida skandinaavialikku silti, siis Tallinn ajab reaalselt euroopalikku poliitikat. Olgu selleks töötutele kriisiajal töö pakkumine, linna majade ehitamine raskustes peredele või öise alkoholimüügi keelamine.
Kui seni on Tallinn aastaid järjest valitud Euroopa seitsme intelligentsema linna sekka, siis tasuta ühistranspordi pakkumine peaks meile tooma Euroopa rohelise pealinna tiitli. Ja see on alles algus.
