Tervise Arengu Instituut (TAI) uurib ka sel aastal õpilaste toitlustamise probleeme, kuid seegi kord ei otsita vastust kõige tähtsamale – kas kõik lapsed saavad korralikult kõhu täis või läheb osa neist sageli kooli või magama tühja kõhuga.
Kõige tähtsamast kaarega mööda
Kui uurijad avalikustavad aprillikuus koolilõuna uurimise tulemused, peaks seal suure tõenäosusega seisma tagasihoidlik täpsustus: mõned õpilased arvasid, et lõunasöök ei ole enamasti isuäratav, ning märkisid puudusena puuviljade halva kvaliteedi ja ebapiisava koguse, kuid meie uuring neid probleeme ei käsitlenud.
Tuletagem meelde, missuguse uperpalli tegi mullu septembri alguses TAI umbes samasuguse uuringu tulemuste avalikustamisele järgnenud selgitusega. Esmase ülevaate järgi oli 4200 õpilase hulgas 15,6% neid, kes aeg-ajalt pidid tühja või pooltühja kõhuga minema kooli või õhtul magama.
Teisel päeval andis rahvusvahelise uuringu Eesti-poolne koordinaator Katrin Aasvee rahustava selgituse, väites, et meedias levinud uudis nälga kannatavatest koolilastest oli liialdatud; uuringu tulemusi on tõlgendamisel moonutatud.
Ja tema täpne tõlgendus ütles: instituut ei ole kunagi uurinud õpilaste näljaprobleemi, kuigi lastelt küsiti, kas nad peavad harva või sageli minema kooli või õhtul magama tühja kõhuga. Uuring olevat käsitlenud laste tervisekäitumist ja tühja kõhu kannatamise küsimus oli ette antud vaid tausta selgitamise eesmärgil, seega väheolulisena.
Aasvee selgitas veel, et küsimustikus leidunud sõna «mõnikord» võis õpilane mitmeti mõista.
See võis ka tähendada, et toidupuudust juhtus vaid kord-kaks (nädalas? kuus?). Kokku võttes: uuringu järgi ei saa öelda, kui palju on meil lapsi, kes on otseselt näljas ning see ei anna vastust, miks toidupuudust esineb.
Seda, miks Eestis elab suur hulk inimesi vaesuse piiril – on nimetatud kolmandikku ja suurematki osa – ja sellest veel tublisti allpool, vaevalt suudaks tervise instituut oma ankeetidega välja selgitada.
Lõhnab asendustegevuse järele
Jäin siiski ootama, et järgmisel korral võetakse mullune teisejärguline teema käsile esmatähtsana. 6. jaanuari ajalehest loengi: «Kuigi koolilõuna oli lõppenud aastal sageli avalikkuse suure tähelepanu all...» Edasi lootsin lugeda: «...uurime seekord, kui palju Eesti õpilasi elab toidupuudust kannatades». Aga ei – seekord uuritakse koolitoitu ja õpilaste söömisharjumusi. Näljamure jäägu edaspidiseks. Miks ometi – kui mullu sellest nii palju räägiti ja kirjutati?
Ka uue teema puhul läheks vaja tõlgendajat. Teatavasti uuritakse koolisööklate toitu toidulaboratooriumides ja kogu selle valdkonna hoiab tervisekaitse järjekindla kontrolli all. Küll ei tee küllale liiga – olgu siis ka tervisearendajate poolt oma panus. Küsimusi aga tekib seoses laste söömisharjumuste hindamisega. Laps sööb ju rohkem kordi kodus kui koolis ja nagu muudki harjumused, on ka söömisse puutuvad tavad ja eelistused juba suurel määral välja kujunenud ning koolilõuna ei tohiks neid oluliselt muuta. Või teeb seda ainult pisut.
Mida siis õigupoolest uuritakse – ehk seda, kas lõunasöök muudab ebatervisliku söömisharjumusega õpilase maitset nii, et ta hakkab rasvase söögi asemel nõudma rohkem juurikaid ja rohelist?
Viimasel ajal levib meedias sõna «asendustegevus». Annan endale aru, et võin eluliselt tähtsa instituudi tegemistele alusetult varju heita, kuid paratamatult kipub siinkohal selline mõiste keelele.
Koolisööklasse kohustuslikult tööle
Minu arvates võiksid paar instituudi töötajat mõne kuu ühes koolisööklas töötada. Teoreetilisele lähenemisele lisanduks uurija otsene pilk. Tõenäoliselt ei ole kõik terviseedendajad kuulnud ega lugenud, et Tallinna Ülikooli doktorant Aet Annist elas antropoloogilist ja sotsioloogilist materjali kogudes 20 kuud Kagu-Eesti külades.
Koolisööklas jõuaks uurija kahe kuuga tutvuda nii lastega kui ka nende lõunasöögi omadustega.
