2
fotot
TÖÖ MAHUB PIHKU: Tõnu Talivee Eesti animafilmide restaureeritud kullavaramuga. (MATI HIIS)

"Läbi ühe episoodi jooksis triip, mille arvestasin kohe saatevigade hulka ja hakkasin seda ära koristama. Alles lõpu eel selgus, et tegu on raadioantenniga, millel kanda omaette mõte. Ei jäänudki muud üle, kui antenn tuli kogu filmis tagasi panna," meenutab Eesti Nukufilmi restauraator Tõnu Talivee ühte apsakat oma pikast filmide taastamise praktikast.

Tõnu Talivee on taastanud täpselt 16 klassikasse kuuluvat animafilmi ja neli dokfilmi. Praegu käsilolev 21. film on erandlik, sest esimest korda on Tõnu kätte sattunud mängufilm: Eesti filmi 100. sünnipäevaks tahetakse DVDle saada legendilähedaseks muutunud noortefilm "Naerata ometi". "Tehniliselt on "Naerata ometi" päris hea," hindab restauraator.

Kui filmi taastamiseks läheb, siis esimene pilk algmaterjalile tavaliselt usaldust ei tekita. "Moskvast tulnud pildireal on tavaliselt alati kollakas toon, see tuleb kindlasti ära koristada. Siis tuleb pildirida ühtlustada ja sujuvaks teha, sest kõik originaali liimikohad hüplevad. Järgneb kriimu- ja tolmukoristus," seletab Talivee. "Selles mõttes on mängufilmidega lihtsam: võetakse ju päris pikki plaane, mis koosnevad teinekord isegi 1000–1500 kaadrist (1 filmisekund koosneb 25 kaadrist). Tänu sellele ei olegi liimikohti väga palju – puhtaid võtteid võib olla juba 40 sekundit kuni minut. Animafilmides pole aga haruldus, kui plaan koosneb 10–15 kaadrist ja 10minutiline animafilm koguni 150 plaanist. Sama mõõdu annab välja ka täispikk mängufilm."

Kuidas saadakse kaadrist ära mehaaniline kriips? "See on lihtne töö, mida kutsutakse kloonimiseks. Klooniga võetakse samast kaadrist mingi puhas tükk ja istutatakse riknenud kohale. Või eelmisest ehk järgmisest kaadrist. Tolmuga on asi natuke keerulisem, eriti kui kasutada automaatpuhastit. Ei piisa, et masinale anda käsk puhastada film tolmust ja minna ise kohvi jooma. Tagasi tulles avastad, et masin on koristanud peale tolmu ka kõik, mis tolmuga sarnaneb – näiteks taevas lendavad väikesed linnud või kärbsed. Tuleb meelde vana mõttetarkus: usalda, aga kontrolli." Näiteks "Hiirtejahis" läksid kaduma kõik vuntsid ja sabad, kuna automaat arvas need üleliigseks, meenutab restauraator.

Tõnule tuleb meelde tänavusuvine juhtum, kui oma sünnipäeva hakkas tähistama Lahemaa rahvuspark ja arhiivist kaevati välja peaaegu 27aastane film, mis tuli kindlasti restaureerida. "Et normaalse kolme asemel oli aega alla poolteise kuu, läks lahti meeletuks rabamiseks ja arvuti eest ei saanud üksvahe minema paari ööpäevagi jooksul. Kõige rohkem häiris seal läbi ühe episoodi jooksev triip, mille arvestasin kohe saatevigade hulka ja hakkasin seda ära koristama. Alles lõpu eel selgus, et tegu on raadioantenniga, millel kanda omaette mõte. Ei jäänudki muud, kui antenn tuli kogu filmis tagasi panna. Kibedal ajal oli see kindlasti topelttöö. Eks oma süü oli siin ka väsinud peal. Õnneks sai kõik õigeks ajaks valmis."

Raskeim oli taastada "Suurt Tõllu"

Esimene apsakas on juhtunud juba ka filmiga "Naerata ometi". Seal on koht, kus lastekodulapsed koorivad köögis kartuleid ja läbi kogu stseeni jälitab kaamerat mingi must täpp. "Arvasin esimese hooga, et tegu on kindla praagiga ja hakkasin seda maha nühkima. Aga selgus, et see on hoopis kärbes, mis oli nimme kaadrisse jäetud ja oli nagu stsenaariumisse kirjutatud. See mustus jäigi ära korjamata – võimalikult originaalilähedane tulemus on siiski üks prioriteete."

Naljakatest näpukatest on Tõnul veelgi rääkida. "Et mingid tööriistad – käärid, kruvikeerajad, pudelikorgid, pintsetid, pastakad, isegi trellpuurid – kaadrinurgas kükitavad, on tavaline ja vaatajale jäävad need märkamatuks. Aga tihti on juhuslikult kaadrisse jäänud ka nukujuhid ise. Tuganovi "Peetrikese unenäos" võib tähelepanelik vaataja näha ka vanameistrit ennast. Aga kui nad juba korra sellisena ekraanil on käinud, las nad siis jääda. Kas või mälestuseks. "Ott kosmoses" andis meile selgesõnaliselt teada, et planeedil Neptuun on kindlalt elu – ega muidu poleks seal terve stseeni ka elus kärbes ringi tiirutanud."

Tehniliselt kõige viletsam taastamisse toodud Eesti film on kahtlemata olnud Rein Raamatu "Suur Tõll". "Tavaliselt kulub umbes 20minutilise filmi kordategemiseks 2–2,5 kuud. Selle filmiga jändasin kuus kuud ja tulemus jättis ikkagi soovida," mäletab Tõnu.

""Tõllu" kurbloolisus oli see, et Raamat lasi kunagi nõukaajal filmist oma rahaga Moskvas kontranegatiivi teha, mis äraseletatult tähendab tavalisest originaalnegatiivist positiivi ja sellest omakorda negatiivi tegemist. Et jätta oma filmidest "originaalilähedane" koopia ka isiklikku arhiivi – mine tea, millal vaja võib minna. See aga halvendab tulemust tunduvalt."

Kui läks lahti Raamatu juubeli tähistamiseks, ilmusidki kontranegatiivid välja – Moskvast läinuks ju originaalide tellimine tunduvalt kallimaks. Kahe teise filmi – "Kilplaste" ja "Põrgu" – ülevaatus julgustas igati ka "Suure Tõllu" kallale asuma.

Ent see film pani ehmatusest istuma. Moskvas oli see enne võimuvahetust ilmselt mingile prügikastist leitud lindile võetud. "Sõnaga – täiesti utiilile. Emulsioon oli täiesti hukas. Vaatasime koos kunstnik Jüri Arrakuga värve, seal ei olnud originaalist enam midagi alles. Kõige hullem, et Arrak soovis algul Tõllu vaenlased teha punaseks, aga et see oleks nõukogude võimu viljastavates tingimustes olnud seninägematu, pandi kaamerale sinine filter ja punased tegelased värvusid lillaks. Restaureerimisel taastati uuesti punane värv. Pärast taastamist näeb Tõllu silmades ka sinimustvalget kombinatsiooni."

Tõnu amet võib ajalukku vajuda

1947. aastal valminud "Elu tsitadellis" oli esimene Eesti NSV täispikk mängufilm. Kas sellest võiks alles olla ainult peotäis hiirepuru? "Kindlasti mitte! Seegi negatiiv on kusagil Moskva arhiivis ja säilinud nagu kõik teised. Ja negatiiv peab kindlasti vastu rohkem kui sada aastat. Võib-olla rohkemgi, aga pikemat kogemust meil pole," ütleb Nukufilmi produtsent Kerdi Oengo. "Aga ega enne ei või midagi öelda, kui esimene 10minutiline filmirida digitalis on," ütleb Tõnu Talivee. "Iial ei või kindel olla muidugi tolleaegse Svema filmi kvaliteedis, mille värvikvaliteet võis kõikuda kõigis vikerkaarevärvides. Seepärast tuligi valida kogu vajaminev filmikogus alati ühest partiist ja koodi alt, vastasel juhul võis tulemus olla ettearvamatu ja taastamine sama tulutu kui don Quijote heitlused tuuleveskitega."

Õnneks on nüüd filmilindiajad kaduvikku vajumas ja kogu kino võetakse otse kaamera kõvakettale juba HD versioonis. Pole enam kalli filmi ostmist ega selle veel kallimat ilmutamist. Aga film täiesti ei kao veel kuhugi. "Nende erinevus arvutiga on nagu vinüülplaadil ja CDl. Laserkettal ei ole ju seda sügavust. Kuigi tänapäeval osatakse ka digifail ajada juba ülimalt filmilähedaseks," kardab Tõnu, et tema amet võib kunagi sootuks ajalukku vajuda.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Merilyn Närep
Telefon 51993733
merilyn.narep@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis