Teile kirjutab aastavahetusel mahajäetud pea neljakümnene naine. Kas on ikka õige suhteid lõpetada pühade või sünnipäeva käigus? Mingi aja võiks ju kaaslasele, kellega enam koos olla/elada ei taheta ikka anda, et pühad ja tähtpäevad oleks ilusad ja meeldejäävad, mitte pikaks ajaks rikutud.
Olin aasta viimasel päeval pool päeva veel tööl, siis jooksin koju. Tegin head süüa, katsin laua, valmistasin üllatusi ette. Kui elukaaslane koju saabus, pakkis ta asjad ja ütles, et kolib minu elamisest välja. Viis asjad autosse ja sõitiski minema. Nii ilus aastavahetus, et lausa nutma ajab.
Stella:
Niisama heast peast läks mees minema, ilma vähimagi põhjuseta? Ei pahasti ütlemisi ega erimeelsusi, lihtsalt koos elamisest sai isu täis? Vaevalt et see mõte tema peas alles aasta viimasel päeval tekkis, selle asjatoimetuse oleks mees võinud kalendrist päevi lugedes ka päev-paar enne pühi ära korraldada. Ent mida oleks see aja nihutamine andnud, ei erilist midagi. Poleks seegi südant rõõmuga täitnud, kui mees oleks teiega koos pühadelauas istunud ning aasta esimesel päeval hakanud asju pakkima.
Mõnda kirja lugedes tekibki kurb tunne, et tihtipeale saavad inimesed kokku vaid selleks, et tuttavaks saada ja siis mõne aja pärast teineteist kaotada.
