Jõuluajal käisid minul mitmed külalised, väga erinevad inimesed. Käisin ka ise külas, nägin ka võõramat linnarahvast.
Peamiselt olid siiski vanad head tuttavad, keda on lausa rõõm näha. Tore, kui inimesed tulevad oma eluga toime, on haigusest jagu saanud. Mõned käivad reisimas ega kurda sugugi raha vähesuse üle. Aga peab siis teine kõrvalt kohe kadedalt torkama, et ah mis sa seletad, sa ei saa 300 eurotki pensioni, mis raha eest sa reisid. Jumal hoidku, kui inimene oskab rahaga ringi käia, siis kelle asi see on, kui ta ka kõhu kõrvalt kokku hoiab?
Minu soovitus oli sellele kurvaks muutunud proua Virvele (ma ei tea tema perekonnanime ja ühtegi kontakti mul pole), et ärgu ta hakaku virisejatega kaasa mängima. Pole tarvis nende tasandile laskuda, sest elu on liiga lühike, et oma aega kurtmistele kulutada. Oma kordaminekud ja õnnestumised tuleb kadetsejate jaoks poole suuremaks rääkida, las aga kadestavad veel rohkem.
Stella:
Kadedus on hullem kui rooste, see sööb hinge seest. Hädaldamine aga omakorda röövib meilt palju rõõmu, andmata midagi asemele. Niisiis, rõõmustagem selle üle, mis meil on, ning ei maksa teise juures kadestada seda, mida sa ei suuda ise saavutada.
