Meie pereski on kauniks kombeks 24. detsembril omavahel kokku tulla. Ema paneb prae ahju ja küpsetab pühadesaia. Meie võtame linnast samuti toidupoolist maale kaasa, puuvilju ja maiustusi. Kõik oleks hästi, kuid ilusa olemise rikub ära isa, kellel on juba 20. detsembriks koduõlu käima pannud ja seda nad siis oma vennaga hoolega tinistavadki. Jõululaupäevaks on neil selline krunt juba all, et papidel on samm pehme ja pühadest poogen. Vannuvad nagu voorimehed, kiruvad ilma ja valitsust.
Isa vend elab meist kaks maja edasi, jõuluõhtul on see vanapoisist üksik hunt tavaliselt meie juures. Ma ei saa aru, kuidas vanad inimesed nii kiusakaks muutuvad või ei kannata nad enam alkoholi? Me kõik oleme sada korda neid juttusid kuulnud. Vaidlema lähevad nad tühise asja peale, siis lendavad toolid, kisub kakluseks, sest isal on pudel kadunud. Ta lihtsalt ei mäleta, kuhu selle peitis.
Ema helistas eile mulle ja ütles, et kes teab, äkki on parem, kui me jõuludeks maale ei tulegi. Papa olevat juba nädala algusest peale vindine, vaevalt ta kaineks saab. Mida teha, ma lihtsalt ei tea. Lapsed tahavad koolivaheajaks maale minna, vanaisa pärast jääb minek katki. Nõme!
Ülle
Stella: Isegi sel juhul, kui jäätegi jõuludeks linna, valutab teie süda ema pärast ja hiljemalt jõulu teisel pühal sõidate ikkagi lastega maale. Te olete otseses sõltuvuses sellest, mis seal toimub – see ei meeldi teile, kuid te ei näe ka muud lahendust.
Üks võimalus oleks emagi jõuludeks linna kutsuda, et las need kaks meest siis joovad õlleankru tilgatumaks, kuid seegi jääb vaid mõtteks. Ema ei tule oma kodunt kuhugi, sest mure kodu ja mehe pärast hoiab teda seal kinni.
Kuidas papat alkoholist kaugemale saada? Enamasti naiste õiendamisest kasu polegi. Küll aga võib vana isa panna elu üle mõtlema see, kui tema lapselaps huvitub mõnest tema kunagisest hobist või tahab temaga jõuluõhtul ühe kabepartii teha. Mõne vanaisa on selline asi igatahes kaineks võtnud.
