Laps on meil 4aastane. On kasvanud igati tubliks ja vahvaks poisiks. Nüüd aga arvab ämm, et ma ei ole osanud last kasvatada, et olen ta puhta ära rikkunud. Ja miks ma ikka rohkem issil ei lasknud poissi kasvatada. Ma ei tea, kust ta selline arvamine üldse tulnud on, siiani on kõik justkui korras olnud. Laps on tõesti tubli.
Aga nüüd, kui ämmale külla läheme, siis hakkab n-ö ümberkasvatamine ja kamandamine. Kusjuures kamandatakse mind, meest ja ka last. Kohutav. Olengi võimalusel loobunud ämmale külla minemast. Kuidas viisakalt öelda, et ka edaspidi kasvatame last mina ja mu mees, mitte tema, ei tea. Tüli ka ei taha kiskuda ju.
Silva
Stella: Kuigi vanaemal on suur elukogemus ja veel suurem soov last ümber kasvatada, ei saa seda luksust talle lubada. Aktiivselt lapse ja tema vanemate kasvatamisele pühendunud ämmale tulebki otse öelda, et laps vajab vanaema hoolt ja armastust, mitte halvustavaid märkusi. Et tema põhimõtted ja meetodid on teile vastuvõetamatud. Oma last kasvatavad siiski ema ja isa. Küsige ämmalt, miks ta ei kasvatanud oma poega siis, kui selleks oli aeg, vaid üritab nüüd oma vigu parandada.
