Ei saa olla uurija või prokurör see, kes ei taha ega suuda välja selgitada toimepandud kuritegu. Ei saa olla advokaat inimene, kes püüab igasuguste vahenditega, st vastuolus kehtivate seadustega pesta süüst puhtaks kurjategijat. Ei saa olla kohtunik see, kes teeb kehtivate seadustega vastuolus olevaid otsuseid. Eelnimetatud ametikohtadel Eestis töötavad isikud on enamikus lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna.
Üldsuse, aga ka osa juristide seas on aususe teema olnud üleval juba pikemat aega. Järelikult on selleks ka alust – kus suitsu, seal tuld.
Pole haruldased kohtuprotsessid nii politseinike, prokuratuuritöötajate, advokaatide kui ka kohtunike suhtes.
Kus on kurja juur? Arvatavasti seal, kus need noored juristihakatised saavad hariduse, peamiselt Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas. Järelikult meil nii tugevasti populaarsust kogunud kodanikuühiskond, mille kosutavaid õisi ei ole aga kahjuks seni eriti märgata, peaks oma tähelepanu eriti suunama TÜ õigusteaduskonnas antava hariduse ja eelkõige nende noorte studioosuste eetilisele või moraalsele kasvatusele. Kui keskajal valitses religioon, siis uusajal teadus ja õigus ning praegu, modernismi ja postmodernismi ajastul – kõlblus.
Kas ikka iga õigusteaduskonnas õppiv tudeng väärib stuudiumi lõpus juristi kvalifikatsiooni väärivat diplomit või lõputunnistust? Olen kuulnud nii mõnegi õigusteadlasest õppejõu suust väljendit, et see või teine juurat õppiv tudeng, just oma isikuomaduste, mitte aga oma teadmiste poolest, ei vääriks stuudiumi lõpus juristi diplomit.
Miks ma seda eriti toonitan? Aga seepärast, et juristidel on ühiskonnas väga kaalukas positsioon. Nende lahendada on ühiskonnaliikmete käitumisega seonduvad probleemid, kas nende käitumine on vastavuses positiivse õigusega ehk kehtivate seadustega või ei ole. Ja seepärast on iga juristi poolt tehtav otsus ühiskonnaliikmete väga terava pilgu all. Otsustajad, st juristid, peavad olema eelkõige ausad. Kui nad seda ei ole, siis see ongi sageli korruptsiooni kui ühiskonna mädapaise üheks põhjuseks.
Mäletan riigikogu päevilt, et nii mõnigi kord ei olnud mittejuristidest riigikogu liikmed nõus sellega, et teatud ametikohtadel on nõutav juriidiline kõrgharidus. Nad tõid oma väite õigustuseks seisukoha, et kõrgharidust eeldavaid juristide ametikohti on niigi väga palju: kohtunikud, prokurörid, paljud politseiametnikud, õiguskantsler jt. Juristidest riigikogu liikmetele loomulikult nende seisukohad eriti ei meeldinud, kuid nende väidetes oli arvatavasti cum grano salis ehk ka terake õigust. Nad kahtlesid, kas ikka kõiki neid ametikohti täitvad isikud oma moraalselt omaduste poolest neid väärivad.
Meie ühiskond on nüüd peale majanduskriisi ka sügavas eetilises kriisis. Olles ise Tartu Ülikooli õigusteaduskonna kasvandik, tunnen siirast häbi, et selle teaduskonna on lõpetanud ka ministrid Ken-Marti Vaher ja Juhan Parts.
