Savisaare idarahaskandaalil ja IRLi elamislubade müümise skandaalil on ühiseid jooni palju, ent reaktsioonid on täiesti erinevad. Ometi on mõlemal juhul kaalul Eesti riigi püsimine.
Esiteks ajastus: mõlemal juhul suhteliselt uudistevaene aeg natuke enne jõule. IRLil on avalikuks saanu summutamiseks enne aastalõpu vaikelu aega natuke rohkem, eeldatavasti ka suhete klattimiseks Reformierakonnaga, kes võib olla huvitatud koalitsioonipartneri väljavahetamisest oma maine parandamise nimel. Sest paratamatult määrib avalikuks tulnu ka oravaid.
Äravahetamiseni sarnased on Keskerakonna "tõekomisjon" – kes idaraha asemel järjekindlalt "kirikuskandaalist" rääkides lõpuks "tõendaski", et kõik Savisaarele esitatud süüdistused on alusetud – ja asjaolu, et IRLi juhtumit "uurib" IRLi enda mehe Ken-Marti Vaheri juhitav siseministeerium.
Ent kui idaraha üleandmise tõkestas kapo ja tegelikult kuritegu toime ei pandud, siis IRL-i juhtumil on see vähemasti praeguses seisus küsitav. Prokuratuur uurimist vajalikuks ei pea ja kapo on sedakorda hoopis vait. IRL ei näi kuigi palju hoolivat sellest, kuidas asjad välja paistavad, samuti mitte Reformierakond, mille juhist peaminister teatas kiirelt, et majandusminister Parts ja siseminister Vaher on "õigel teel". Vähemasti tema eeldab seda, kuni vastupidist pole tõestatud. Mingit tõestamist aga tegelikult kavas ei ole.
Mis omakorda tähendab, et "struktuuridel" pole sedakorda ajakirjandusele midagi lekitada. Ainus, mida teha saab, on näidata, et elamisloa saanute hulgas on allilmategelasi ja padukriminaale, ja seda tehakse järjekindlalt. Küsimus, mismoodi on see ikkagi Eesti seaduste järgi võimalik, on seni poliitilisel tasandil vastamata. End poliitilistelt ametikohtadelt taandanud Raudne ja Stelmach on rõhunud jokile ja püüdnud saavutada märtrioreooli, mis aga korda läinud ei ole.
Ka presidendi väljaütlemised on olnud erakordselt vaoshoitud. Savisaare puhul teadis ta kohe, et sellel mehel ta peaministriks saada ei lase, IRLi omade kohta ta millegipärast sama väitma ei kipu. Põhjuseks pole kindlasti mitte see, et IRLi võimalus valimisi võita on ümmargune null, või see, et erakonna esimees peatselt vahetub.
Ainus asi, mille peale Ansip (ja ka Laar) närvi läks, oli Raudse väljaütlemine, et tänu tema "headele" miljonäridele, keda ühte tuppa nii palju mahub, saab riik olulist tulu, millest makstakse pensione ja õpetajatele palka ning suurendatakse kaitsekulutusi. Oletame hetkeks, et Raudne ei peksnudki segast ning need sõnad ei olnud pelgalt ebamugavate küsimuste pärast kaotsi läinud tasakaalu põhjustatud "totrus kuubis".
Ma ei pea siinkohal silmas mitte võimalust, et Raudne, Stelmach ja Kabrits oleks rahavoogusid otse riigikassasse suunanud, küll aga seda, et erakonna rahastamine sellest ärist pärit rahaga pole praeguse seisuga välistatud. Et see nii ei olnud, vajab alles tõendamist, ja see ongi õigupoolest kõige tähtsam küsimus. Seda tõendada ei saa paraku ei siseministeerium ega IRL. Ja pelgalt uskumise või mitteuskumisega pole siinkohal mitte kõige vähematki peale hakata.
Kuni see küsimus on vastuseta, tuleb elada piinava kahtlusega, et Eesti riik on müügis. Seetõttu on IRLi enda huvides, et asja võtaks uurida prokuratuur ja/või kapo. Ehkki mõlema sõltumatust on kombeks aeg-ajalt kahtluse alla panna, on see praegusel juhul ainus võimalus valusatele küsimustele tõsiseltvõetavaid vastuseid anda.
