Valitsuskoalitsioon on uhke sellele, et kui töötajate palgad langesid, pensione ei alandatud. Jah, mäletame, et Tööandjate Keskliidu esimees Tarmo Kriis nõudis majanduskriisi ajal, et ka pensione tuleb 7% alandada.
Siiski pole valitsusel põhjust kiitlemiseks. Viimati tõsteti pensione 2009. aastal, kuid viimaste aastate inflatsioon on Eestis olnud kõrgeim Euroopas. Majanduse eriala inimesena hindan oma vanaduspensioni reaalväärtust praegu 30% väiksemaks kui 2008. aastal.
Jätkuvalt tõusevad pensionäride jaoks eluliselt vajalike toiduainete hinnad. Pidevalt kasvavad kommunaalmaksed, kulutused küttele ja elektrienergiale, üha enam ravikuludest tuleb inimestel oma taskust kinni maksta. Möödunud talvel pidin maksma küttekuludeks peaaegu poole pensionist ning sel aastal pidid need kulud veelgi suurenema. Juba praegu jääb mul toidu ostmiseks vaid 50–60 eurot kuus.
Kahjuks toetab praegune valitsus vaikides toiduainete enneolematut hinnatõusu, sest loodab selle kaudu saada üha suuremaid aktsiisimakse. Kinnitatakse, et nende kaupade hinnad on «vaid» 70–80% Euroopa Liidu keskmisest, tõstmiseks olla veelgi ruumi. Valitsusele akomponeerivad sedasama kinnitades konjunktuuri-instituudi teadlased. Vaid instituudi direktor Maire Josing tunnistas hiljuti ühes leheloos, et toidukaubad muutuvad Eestis varsti luksuseks. See tähendaks ju, et varsti tuleb paljudel läbi ajada söömata!?
Kuna olen 10 aastat leskpensionär, pean ära elama ühest vanaduspensionist. Sotsiaalteadlased Nele Peil ja Merle Parts kirjutasid 2008. aasta 31. juuli
EPLis, et juba siis elas 69% üksikpensionäridest allpool suhtelise vaesuse piiri. Abielupaarid, kes saavad kahe inimese pensioni, elavad veel kuidagi ära, kuigi meie pensionid on ühed kõige madalamad Euroopas. Teistes riikides (Soomes, Austrias ja Ungaris ning tõenäoliselt ka mujal) makstakse üksi elavatele vanuritele kuni kolmandiku võrra rohkem pensioni kui pereinimestele. Meie riigis «unustasid» pensioniseaduse tegijad ka selle ära. See on järjekordne näide sellest, kui vähe hoolivad võimul olijad vanuritest, kes meenuvad neile ainult vahetult enne valimisi. Siis annavad nad nagu nõukogudeaegsed tegelased ohtralt lubadusi, mis enamikus jäävad täitmata.
Eesti riigi praegune majandus-rahanduspoliitika on täiesti küüniline ja süüdimatu, sest «majandusedu» on saavutatud madala sissetulekuga rahvakihtide arvel. Rääkides hindade tõusust Euroopa tasemele, «unustatakse» ära, et meil on palgad, samuti kõik sotsiaaleraldised ja pensionid 3–5 korda väiksemad kui Lääne-Euroopas. Seetõttu maksavad eestlased tegelikult juba nüüd kaupade eest mitu korda kõrgemat hinda kui sealsed inimesed ning mingit õigustust hindade tõstmisele ei ole.




