Ostupaanika ühes kaaskodanike jalge alla tallamise ja eneseväärikuse minetamisega peaks olema jäänud minevikku. Ent võta näpust.
Viimase aja hullusi ja rindeteateid jälgides pean nentima, et kõik elab visalt edasi. Pigem kipub reegliks saama. Kurb on see, kui kõike ebanormaalset antakse edasi vanematelt noortele. Kuidas muidu seletada odavmüükidel kolmekümneste ja isegi nooremate mehepoegade ühist võidujooksu pensionäridega.
Liiga kallid hinnad
Kaupluseketid hullutavad rahvast, pakkudes enneolematute hindadega kaupa. Ikka selleks, et inimestelt võimalikult palju raha kätte saada. Ja see õnnestub.
Lähenevate pühade eel võtab värk tuure juurde, sest ees seisavad kõlavate nimedega "imede ööd". Põhjust rabelemiseks on küllaga. Kaup, mida sellistel öödel müütatakse, on paraku igapäevane. Kas ikka on mõtet ja põhjust enda au ja väärikus jalge alla tallata ning riidetüki või kohvipakki üksteise käest jõuga ära tirida? Hindu arvestades tundub, et on.
Aastate eest ühes Kölni suurkaubamajas nähtu pani mind hämmastama – kuidas nii vagurad ja ontlikud sakslased enneolematul suvelõpu müügil aru kaotasid ning koos võõrtöölistega peadpidi kaubakastides sorisid nii, et pakendid ribadeks lendasid. Nüüd on see kõik meile jõudnud. Ainult selle vahega, et haarajateks on omad inimesed, mitte sisserändajad.
Tartu Prisma sünnipäevanädalal toimunud võidujooks suhkrule meenutas viimsepäeva tulekut. Kuuekümne üheksa sendi nimel käis tants ja trall. Massihullusega läksid kaasa needki, keda muidu arukaks inimeseks pead.
Olnuks see kõik hoidiste valmistamise tippajal, siis oleks võinud andeks anda. Inimene on loomult materialist ja kui midagi soodsamalt antakse, peab võtma. Ollakse valmis kas või kaaslaste kondid murdma, kui vaid mõnikümmend senti odavamalt saab. Mitte ainult suhkrule, vaid ka odavamale kohvile ja lõhele vudisid võidu hingeldavad vanakesed, endal hing viimase niidiga kaelas, ja ka musklis mehepojad. Suhkru puhul võeti kodust isegi pool suguvõsa kaasa, sest näkku anti ju kümme kilo. Vaja oli mitu korda rohkem.
Mida see näitab? Sama suhkur, mida müüdi 69 senti kilo, on Poola marketites iga päev saadaval kuni kümme eurosenti odavamalt. Selveris ilutsevad pakid kannavad silti "Cukier kristalny" ehk siis annavad teada, et see on valmistatud Poolas. Eduline kett pakub seda hinnaga 1.09 eurot kilo. See näitab kujukalt, kui suur on meil müüdavatel kaupadel hinnavahe muu Euroopaga võrreldes. Juurdehindlus on ju üüratu. Pole siis imestada, et Eestis on terve Euroopa Liidu kõige kõrgemad hinnad ja need kerkivad veel.
Vaesus paneb trügima
Kindlasti jäi Prisma enneolematu suhkru pakkumisega kasumisse, sest ükski kaupmees ei müü alla omahinna. Sama lugu on teistegi kaubaartiklitega. Kipun arvama, et murust madalamate hindadega müüakse meil realiseerimise lõpule lähenevat kaupa, et rahva käest viimane välja pigistada. Mahakandmine tähendaks poele otseselt kahjumit. Rumal eestlane on aga valmis kõike haarama, kui vaid odavamini saab.
Ehk oleks trügimist ja üksteisele teravuste ütlemisi vähem kui sama suhkur, kohv, kala või mistahes muu kaup oleks iga päev lettidel pisut odavama hinnaga, ostmine aga seeläbi stabiilsem. Teenitaks mahtude pealt. See võimalus on aga mulgikapsahõngulises äris siiani tundmatu. Reklaamitakse ikka seda, mida vähem ostetakse ja mis kipub lettidele seisma jääma. Meilgi võiks teha päevalõpupakkumisi, nagu seda mujal juurutatakse. Kui tipptund möödas ja rahvast poes hõredamalt, saaks alates kella 19 järelejäänud salatid, viilutatud lihatooted või poolfabrikaadid maha müüa kuni 50% soodsamalt. Poleks vaja kraami ära visata või järgmisel hommikul millegi muuga trikitada.
Osturallid ja müügipäevad näitavad ikkagi seda, et rahvas on hinnatundlik ega vabane sellest niipea. Rääkigu analüütikud ja valitsus mida tahes.
Tallinlasel on lihtne. Pärast aastavahetust istud laeva ja sõidad teisele poole lahte. Helsingis käib enneolematu ale. Kogu garderoobi uuendamine koos laevapiletite maksumusega tuleb ikkagi mitu korda soodsam kui kodust ostes. Isegi lõunaosariiklasele tasub asi ennast ära, mis sellest, et autoga kulub pealinna ja tagasi sõiduks mitukümmend eurot kütusele.
Elu areneb tsükliliselt. Kui on masu, siis tehakse kulutusi vähem ja panustatakse enam sooduspakkumistele. Ainult kas tasub kõige selle nimel tallata jalge alla eneseväärikus, vaat see on iseasi. Elu lõpuni varusid ka ei soeta.
