Aina rohkem kummastab mind Eestimaa bürokraatia – ametnike saamatus, rumalus, seadusepügalates närimine, töödega mitte hakkama saamine ja järjekindel rahvast kaugenemine.
Räägitakse küll, et vallad on liialt väikesed ja haldussuutlikkus on problemaatiline, aga üldse ei pöörata tähelepanu ametnike töö kvaliteedile.
Poliitikute toeks
Olen nõus väidetega, et riik on andnud omavalitsustele palju ülesandeid ja vähe vahendeid, kuid ametnikud on tööle võetud maksumaksja raha eest. Peale võimu esindamise peavad nad ka lahendama kodanike probleeme. Ametnike tööülesanneteks on aga saamas ainult seadusepügalate lugemine, võimul oleva koosluse toetamine, pastakast poliitikutele vajalike lahenduste väljaimemine, millega ei kaasne isegi mitte positiivseid lahendusi, rääkimata lihtinimeste aitamisest ning riigi kui inimest toetava organisatsiooni alustalade tugevdamisest.
Ilmselt siis vajavad tipppoliitikud ja ka kohalikud poliitikud altpoolt tulevat imetlust, täielikku kuuletumist ning oma arvamuse mahasurumist. Selliseid nn robotametnikke toodetakse aina juurde. Riigi mitmetel ametkondadel on prioriteediks võetud korruptsiooniga võitlemine, samas on bürokraatia vilets töö võtmas lausa vähkkasvaja mõõtmeid. Inimesed kaugenevad riigist mitte ainult poliitikute lolluste pärast, vaid ka osade ametnike tahtmatuse pärast tööd teha.
Olen pärit nn sõjaväelinnast ning ilmselt riskin mõningase ebapopulaarsusega, aga toon ühe näite aastate tagant, millele on palju sarnaseid jooni kogu Eestis. Palju on suheldud sõjaväelastega väljaspool tööaega nii spordiplatsil kui elus üldse. Üllatab aga see, et kui inimene paneb vormi selga, siis tema jutt, suhtlemine ja suhtumine elusse muutub. Vastused on teised ning tahe probleemile lahendusi otsida väheneb tunduvalt.
Ametnikud kindluses
Hästi, ma olen nõus, et sõjaväelane on teenistuses ja neil on omad reeglid, aga samasugune tendents on levimas laialt ka tsiviilametnike juures. Kui pöördud ametniku poole murega, siis tihti ei juleta otsidagi lahendusi, ei öelda tõtt, vaid räägitakse raskustest probleemi lahendamisel. Algul räägitakse ühte, aga lahendused tulevad hoopis teistsugused. Tundub, et kellegi karvane käsi juhendas ametnikku.
Aumeeste kokkulepped on saamas tänapäeval lausa haruldaseks. Kui ei ole paberlikku tõestust, siis seda pole lihtsalt olnud. Üks huvitav tendents on veel levimas. Ametnik istub oma kabinetis, loob endale ülesandeid ja siis lahendab neid, saamata aru, et lahendused on tihti tema enda taga kinni. Ilmselt siis saab hiljem pidulikult töövõitudest ette kanda.
Kunagi sai Taanis võistlustel käidud ning seal tutvustati ka kohalikku eluolu. Vallaametnikkond oli kümne inimese ümber ja ühes toas koos. Istuti sõbralikult, arutati probleeme, aidati inimesi ja otsiti lahendusi. Meil on väikevaldades kümneid ametnikke, suurtest valdadest rääkimata, igaüks omaette kabinetis nagu kindluses. Võib-olla ei olegi küsimus niivõrd ametniku kompetentsuses, vaid tahtes teha head tööd. See on saba kinni, nokk lahti süsteem. Miks on see nii ja kaua sellist süsteemi toetatakse? Tähelepanu võiks sellele pöörata juba riigi tasandil.
Eestlased võiksid ja peaksid olema julgemad ning oma õiguste eest seisma. Ametnik aga peab lahendama ka kodaniku muresid ja kui see tõesti ei ole võimalik, siis näitama ära võimalikud lahendusteed. Tihti aitab positiivsuski, et leida lihtsaid ja ka kergemaid lahendusi.
Riik on see, mida me koos loome, mitte ühe osa Eesti kildkonna eesõigus. Julgust ja tarmukust oma tegemistes!
